Huvitav teooria: miks petavad need inimesed, kes on pealtnäha õnnelikus suhtes?

 (24)

Huvitav teooria: miks petavad need inimesed, kes on pealtnäha õnnelikus suhtes?
Photo by frank cordoba on Unsplash

Naisteka foorumis uurib ahastuses petetu, kas leidub mingit rohtu ringitõmbavate meeste vastu? "Miks abielus mehed etendavad kodus ilusat abielu, aga kui kodust välja saavad, siis võimalusel petaks? Mis paneb mehi petma? Mis paneb mehi abielluma, kui suudeta truu olla?
Kas on olemas ka mõni mees, kes peab lugu oma naisest ja enne, kui tekib uue järele soov, siis lõpetatakse eelmine suhe?"

Ja talle ning kõigile teistele Naisteka lugejatele andis mõtteainet talle vastanud lugeja:

“Keda huvitab petmine ja truuduse teema lähedamalt peaks lugema kindlasti selliseid Esther Pereli raamatuid nagu “State of Affairs” ja “Mating in Capitivity”. Väga silmi avavad ja huvitavad. Seal ta lahkab väga erinevaid põhjusi, miks inimesed petavad ja kõrvalsuhteid loovad, ja ka seda, kuidas pärast seda edasi elada, kas koos või lahus.

Tulles sinu küsimuse juurde, siis ma jätaks samuti selle “mehe” sellest välja, sest petavad nii mehed kui naised. Pigem on huvitavamad need põhjused, miks seda tehakse.

Tegelikkuses on asi ju selles, et selline perekonnamudel nagu meil tänapäeval ideaalis on, et abiellutakse armastuse pärast ja jäädakse kokku tunnete pärast ja partner peaks rahuldama nii meie seksuaalseid, vaimseid kui kõiki muid vajadusi, on tegelikkuses väga väga uudne. See on vähem kui 100 aastat vana, ja seega võiks üsna üheselt väita, et pole sugugi loomulikum kui ükskõik milline muu koosolemise viis. Imelik on hoopis see, et enamus võtab seda kui mingit asja mis on alati nii olnud ja on selle pärast “õige”.

Loe veel

Seotud lood:

Tänapäeva petmised on seotud tihtipeale just nende ülikõrgete nõudmistega partnerile ja individuaalsuse esiletõusuga (esikohal olen mina, mitte perekond, partner, ühiskond, kirik või midagi muud). Me usume tänapäeval rohkem kui kunagi varem ajaloos, et meil on õigus olla õnnelik ja isegi kohustus kõik teha, et seda õnne taga ajada. See, kas meie õnneotsingud lähevad vastuollu kellegi teise põhimõtetega või mitte, on teisejärguline. 100 aastat tagasi oleks ainuüksi see mõte välja naerdud. Ühiskond oli lihtsalt üles ehitatud teisiti.

Kuna nii mehed kui naised tunnevad, et nad peavad olema õnnelikud ja seda ükskõik, mis hinnaga ja üks partner suudab väga harva rahuldada meie kõiki vajadusi (sest see on lihtsalt ebareaalne — mitte keegi ei suuda olla samal ajal nii erutust pakkuv kui stabiilne, kohusetundlik abikaasa ja hea armuke, lojaalne, aga samas kättesaamatu ja kirge tekitav jne jne) siis otsitaksegi seda miskit tihtipeale väljaspool abielu.

Raamatu autor toob välja ka väga huvitava teema, sellest, miks petavad inimesed, kes pealtnäha on heas suhtes — lapsed on, seksi on, raha on, vabadus on, aga ikka petetakse. Ta toob välja ühe põhusena just individualismi esiletõusu, sest me tahame ikkagi veenduda, et me oleme kõige õigemas kohas, õigema kaasaga. Petmise ajal luuakse endale alternatiivne reaalsus, kus saadakse proovida kasvõi lühikeseks ajaks, kuidas oleks võimalik elu selle teisega, et ikka olla kindlad kas meie esialgne valik oli õige (sest valikuid on ju nii palju ja õnnelikuks olemise variante ka. A la “Kas mu olemasolev õnn on ikka kõige kõige suurem kõigist võimalikest või võib-olla on kuskil veel suurem ja veel parem õnn ja mina lihtsalt rahuldun selle keskpärase õnnega”). Petmine on sellistel juhtudel vähe seotud tegelikult selle poolega keda petetakse (kuigi talle endale tundub see vägagi isiklik), lihtsalt inimene tahab kõike korraga, aru saamata, et tegelikult see pole võimalik.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare