Internetist mehe leidnud naisele jääb alatiseks odava ja meeleheitel vanatüdruku märk külge

Katrin Lust küsis, et kas internetitutvus on häbiväärne ja rääkis, kuidas briti kõrgseltskonnas vaadatakse sellele põlastavalt. Mina olen samasugust suhtumist kogenud ka Eestis ja ausalt öeldes ma ei julgegi enam kellelegi öelda, et ma kohtusin oma elukaaslasega jututoas. Hävitavad pilgud ja odava ning meeleheitel naise maine on sellise teate peale garanteeritud!

Internetitutvus arvatakse tänapäeva üsnagi moodsas maailmas millegipärast endiselt olevat midagi õudselt piinlikku ja häbiväärset. Tutvumissaidid olevat justkui mõeldud neile, kes mitte mingil muul moel endale kaaslast ei leia, see on justkui hädatapp, viimane abinõu. Sealt saad endale mingi karvase pedofiili, kes ei pese end ja elab tõenäoliselt koos emaga. Oi kui palju ma olen selliseid arvamusi kuulnud…

Tegelikkuses on asi hoopis teine. Nii mina kui mu elukaaslane olime mõlemad pikalt üksi olnud oma vabal tahtel. Meie mõlema tööd olid kurnavad ning pärast pikka päeva ei jaksanud me enam välja minna, et endale kaaslast otsida, kuid üksi kodus oli ka igav. Nii me ühes jututoas vestlema sattusimegi ja ei läinud kaua, kui vahetasime pilte ja otsustasime kohtuda. Jutt ju klappis meil ammu juba, huumorimeel on sarnane, ühiseid huvisidki täitsa palju. Muidugi ma algul kartsin temaga kohtumist, aga kõiki ohutusnõudeid silmas pidades leppisime kohtumise kokku väga populaarsesse kohvikusse, et meie ümber oleks iga hetk ka teisi inimesi, teatasin sõbrannale, kuhu ja kellega ma lähen ning palusin tal endale kahe tunni pärast helistada. Esmakohtumine oli tore, teine veel toredam, poole aasta pärast elasime juba koos ja oleme õnnelikud tänaseni.

Oma tutvumise lugu teistele me enam ei räägi, sest oleme väsinud selle ühe ja sama plaadi ketramisest ning põlastavate ja haletsevate pilkude eest põiklemisest.