Internetist võib leida väga toredaid mehi... seni kuni nad hiljem veidrikeks ei osutu!
Võib-olla neil daamidel ongi õigus, aga minul on küll hoopis teistsugune kogemus. Vanasti oli häbiasi, kui päriselus omale peigmeest ei leidnud, siis pidi kuulutuse lehte panema või end kultuurimaja tantsuõhtul seina äärde seadma. Tänapäeval on aga vastupidi – on imelik, kui sa internetist omale meest ei leia, sul on siis ilmselt midagi viga, kui pead reaalselt kusagile kohvikusse meest otsima minema. Samas mina küll tahaks sellistel vanamoodsatel tantsupidudel käia, kus saaks romantiliselt kurameerida. Aga selliseid enam ei korraldata, sest kõik inimesed on internetti kolinud. Ega mul ka muud üle ei jää. Kuidas ma muidu omale mehe leiaks? Sellise, kes mulle meeldiks ja ühiskond ka ei halvustaks.
Mõtlesin asja üle järele ja panin kohe mitmele tutvumislehele profiili üles, sellise ilusama pildiga, kus ma veidi noorem paistan ja olen äsja juuksurist tulnud. Kosilasi tuleb nagu murdu, muudkui saadavad mulle tutvumissoove. Küll on mõnus tunne korraks ka valija rollis olla! Nagu teine noorus tuli tagasi. Neil tutvumislehtedel on ikka igasuguseid mehi. Mõni uurib kohe, et palju ma palka saan, mõni tahab hirmsasti, et ma ennast kaameras ilma riieteta näitaks, aga need ma kustutan ära. Mõned tunduvad täitsa normaalsed, lihtsalt kuidagi üksikuks jäänud vist.
Inimene ei tohi liiga palju üksi olla, rumalad mõtted tekivad. Mõnda aega on küll vaja, et oleks aega analüüsida, et mida oma eluga peale hakata. Aga tuleks varsti jälle inimeste seltsis olla, ja omale õige kaaslane leida. See aga on üks nipiga värk. Naiste jaoks on see eriti keeruline, sest ei sobi ju tüminal ise meestele järele joosta. Aga kui nooruse esimesed õied on kuivanud, kes siis siin Eestimaal enam naisterahvast vaatab, noori ju jalaga segada. Ja iga mehe kohta on oma 5 naist saadaval ka, kõik targad, head ja ilusad. Eesti on meeste paradiis! Ega talendid siia asjata ei tiku.
Eesti soost meest omale leida ongi maailma kõige keerulisem trikk. Mitte sellist meest, kes paar korda külas käib, omad õlled kaasas, kui palgapäeval raha on, diivanile end viskab ja küsib, et kas süüa ka midagi on. Vahel jääb ööseks ja vahel läheb kuhugi mujale, vahel koju naise juurde. Ei, ikka sellist ma mõtlen, kes tuleb, armastab ja elabki koos, truult, kogu elu. Et lapsed ja puha.
Mehe otsimisega on see jama ka, et kuna meid on nii väike arv siis need, kes pole sugulased, on niisama tuttavad näod. Ja mõnel puhul ju ei ole kindel ka kas on sugulane, sest ega Geni ja muud suguvõsapuude saidid sulle tõtt ei räägi, kui vanaisa või isa mõne uksega eksis!
Vahel on mul juhtunud, et olen mõne kena mehepoja lehelt leidnud ja kirg on lausa lõkkele löönud, aga siis on ikka mingi jama tekkinud. Näiteks sama kutt on juba mu sõbrannaga kohtamas ja kohvikus käinud! Ja ise veel kurdab, et ei ole veel otsustanud, et kummaga ta enne voodit proovib... Et tahaks mõlemaga. No tule taevas appi! Või siis mõni suhtleb ja suhtleb kuni jääb järsku vait. Siis ilmub paari päeva pärast välja ja kuulen linna peal, et hoopis lantis ühte teist naist aga siis tüdines ära. Ja kõik muud sellised kiiksud. Aga kui mees on imelik, siis enamast selgub see alles siis, kui juba näost näkku suheldakse. Seepärast on alati parem, et kui kohtama lähed võta keegi kaasa, kes aitab sul kainet mõistust säilitada. Mind on see aidanud. Mina olen nii suures meheleidmidmise tuhinas, et kipun kõiki läbi roosade prillide nägema ja hakkan kohe suurelt unistama.
Kuna ma mitte kuidagi omale eesti meest ei ole leidnud, siis mõtlen, et elu ju tahab elamist, et et suhtlen siis välismaa meestega, suurem valik ja nii. Inglise keelt ma natukene pursin. Oskan öelda, et olen Eestist ja minu nimi on Leili ja et Skype on Eestis tehtud. Sellega ma tavaliselt lööngi nad pahviks. Räägin, et meil on selline IT riik, kus parkimine on ka mobiiliga! Kust sa mujalt nii hea naist leiad? Mobile parking ütlen. Aga küll ma inglise keele ka paremini ära õpin. Harjutamine teeb meistriks.
Vahepeal kui meile tööl preemiat anti, käisime sõbrannaga Egipituses. Vot seal olid ilusad mehed. Aga nende osas olen ära hirmutatud. Ja venelasi ka ei julge vaadata ja soomlastega ka ei tea, mis värk on. Räägitakse, et viivad oma tallu ja panevad põllutöö orjaks, aga ma olen rohkem linnainimene. Mulle meeldib ikka kohvikus käia ja autoga sõita ja kui linnulaulu tahan kuulata, lähen emale Põlvasse külla.
Nii ma siin mõtlengi, et mida teha.
Olen juba mõne välismaa mehega kohtamas ka käinud. Seni on ikka miski viltu läinud. Üks kartis pimedust, üks tundus algul hästi normaalne ja selline kunstiliste huvidega, aga siis minu pool kui olime, selgus, et talle meeldib end naiseks riietada. Mis mul selle vastu saab olla aga ma tahaks ikka sellist mehist meest, sepa kätega ja karvast, kes kui kaissu võtab siis on kohe tunda, nagu oleks paksus laanes, karu kaisus. Ja rikas võiks ka olla, et vaataks siis pilvelõhkuja klaasrõdult tuledes linna. Või siis kui rikas pole, siis vähemalt hea südamega ja aus.
Pole ma sellist veel leidnud. Aga nüüd ühe mehega siin oleme pikemalt jutustanud. Ta on selline teadlase tüüpi veidi vanem mees Inglismaalt. Kui jututoas rääkisime siis ta ütles, et on lahutatud või varsti lahutab või midagi sellist. Ta on Tallinnast pilte näinud ja Youtube's videosid ja tulebki siis nädalavahetusel nüüd siia külla. Eks siis näis, mis saab. Väike sabin on ikka sees. Ehk see ongi minu elu armastus? Ehk õpib eesti keele ka ära ja hakkame siin koos käsitöö firmat tegema või midagi sellist, või mett tootma või mingit isamaale vajalikku asja tegema. Aga eks näis.
Ei teagi kuhu teda kõige targem oleks viia või mida näidata?
