1. Ma seisan vannitoas peegli ees ja uurin murelikult paari halli juuksekarva, mis mulle viimasel ajal tekkinud on. Lõpuks ütlen pisut meeleheitlikul hääletoonil: „Kuidas see küll võimalik on, et mu juuksed juba 20ndate eluaastate keskel halliks minema hakkavad?“
    Kallim magamistoast: „Nojah, siis peame me varsti seksides tule ära kustutama.“
  2. Minu küsimusele, miks me tihemini kahekesi koos duši all ei käi, kostis armsam vastuseks: „Ahh, tead, mulle ei meeldi see eriti. Pesemine on minu jaoks puhkus KÕIGIST!“
  3. Teleka vaatamise aeg. Ma vingun kuulsuste kallal, kes endale ühe iluopi teise järel teha lasevad ning arutlen pikalt, kui mõttetu see ikka on. Lõpuks jõuan jutuga selleni, et ütlen: „No mina ei kujuta küll ette, mida endal ära opereerida lasta!“
    Tema: „Aga mina tean, häälepaelad!“
  4. Mu õde sünnitas oma (hiigelsuure, väga raske) lapse nagu kiirgalopil - pärast esimest sünnitusvalu ei möödunud poolteist tundigi, kuni peaaegu viiekilone „hiireke“ kohal oli. Seega ei jäänud mitte mingisugust aega valuvaigistite, episiotoomia või muude sarnaste sünnitust kergendavate abivahendite jaoks.
    Ja mida oli öelda värskel isal?
    „Mul on nii hea meel, et see oli täiesti loomulik sünnitus ilma igasuguste abivahenditeta. Mu naisel olid küll lõputud valud, aga see kuulub ju asja juurde! Kõik muu rikuks vaid lapsesaamise elamust.“
  5. Mina: „Ma ei saa enne neljapäeva naistearsti juurde minna, kuna sain aja jalgade vahatamiseks alles kolmapäevaks.“
    Tema: „Ja mis siis? Kas sa kardad, et arst saadab su veterinaari juurde?“
  6. Mu hiliste öötundide armuke tõdeb siiralt: „Sa oled minu jaoks nagu... Vaese mehe Pamela Anderson!“
  7. Mu eksi suu ja lõug olid süües alati millegagi koos- mõnikord kastme, teinekord juurviljadega, enamasti aga mõlemaga korraga. Igal juhul rippus tal alati midagi näo küljes või siis voolas mööda lõuga rasva alla.
    Minu märkuse peale, et ta sarnaneb tasapisi juba väiksele lapsele, kostis ta vastuseks: „Koristatakse ju alles pärast einestamise lõppu!“
  8. Kui ma eile õhtul voodisse minema hakkasin, ootasin ma seal tegelikult ees üksikute sokkide kuhja, mille ma sinna nende paariliste puudumisel kogunud olin. Aga hunnik oli kadunud.
    Minu mees oli oma voodi poole peal juba teki alla pugenud. Ma küsisin: „Kallis, kuhu sokid kadusid?“ Ta vastas: „Ma korjasin nad juba paaridesse ja panin sahtlisse.“ Imestunult küsisin ma: „Aga kuidas sa teadsid, millised sokid kokku kuuluvad?“ Mu kallim vastas: „Noh, ma võtsin ju alati kaks tükki!“
  9. Pärast pikka pausi suhtlesime me oma eksiga jälle normaalselt ja sõbralikult. Ükskord koos olles kuulsime me juhuslikult raadiost laulu, mille sõnad kõlasid: „Iial ei muutu küll võõraks me, sest meil on üks arm, ja üksainus tee...“ See oli äärmiselt armas hetk.
    Mu kunagine kallim naeratas mulle unistavalt ja ütles: „Oeh, nii ilus! Seda laulu kuuldes meenub mulle alati... Mu ema!“
  10. Teisipäeva ennelõuna. Meil mõlemal on aega ning me jääme pärast seksi veel natukeseks voodisse miilustama. Idülli rikub aga väljast kostuv prügiauto mürin. Tema: „Kallis, sulle tuldi järgi!“

Allikas: brigitte.de