Juhtus see, mida kõige rohkem kartsin — jäin lapsega kahekesi. Kuidas edasi elada?

Elus tuleb igasuguseid olukordi ette. Lootsid, et sul seisab ees pikk ja õnnelik pereelu, siis aga selgus, et mees, kes oli su kõrval elanud hulga aastaid, korjas ühel päeval oma kompsud kokku ja lahkus. Sina jäid üksi, laps kätel.

Mõni meestest lihtsalt ei suuda välja kannatada kurikuulsat perekriisi pärast lapse sündi ning otsustab, et on kergem raskuste eest pageda, kui üritada neist üle saada. Mõni aga lahkub otsekohe, kui kuuleb tulevasest lapsest.

Juhtub ka nii, et naine otsustab üksinda lapse sünnitada. Ilma kõrvalise abita, meheta.
Kõikidel nendel juhtudel kutsub ühiskond neid naisi üksikemadeks. Kas nad aga tegelikult ongi nii üksikud? Ja millised on sellise olukorra miinused ja plussid?

Kõikide loogika seaduste järgi peaksid üksikemad palju töötama, väga väsinud olema ja vaid haruharva naeratama. Ometi, nii paradoksaalne kui see ka pole, korraldavad paljud neist edukalt oma olmet, on täiesti õnnelikud ja positiivsed, edukad ja veetlevad.

Vaadelgem siis kõiki võimalikke olukordi kõrvalt.

I Juhtus nii, et sinu väljavalitu ei osutunudki printsiks valgel hobusel ja just nüüd oled sa beebiootel. Ning tead üsna kindlalt, et kanda, sünnitada ja kasvatada (vähemalt esimesed aastad) tuleb sul uhkes üksinduses. Peas vasardab hirmutav mõte üksikemast ning näib, et kogu elu on igaveseks lõppenud.

Rumalus! Esiteks pole sa üksik ja seda juba sellepärast, et sinus kasvab elu, mis muutub aja jooksul vägagi tuntavaks ja nõudlikuks. Seega tuleb sul üksindusest üksnes unistada. Seda küll veidi hiljem. Seni võid aga kokku puutuda mõningate probleemidega, millega sul ilmselt tuleb arvestada.

1. Inimeste mitmetähenduslik reageering sinu olukorrale

Rahva teadvusesse on kinnistunud arusaam, et rase ja üksik, see on midagi ebanormaalset ning isegi mingis mõttes taunitav. Meie „arenenud“ ühiskonnas arvatakse, et vanatüdruku staatus pole kiita, kuid rasedus ilma meheta on veelgi hullem.

Valmistu siis selleks, et sulle riputatakse selja taga külge mitmeid silte ning arvamusi sellest, miks selline ebaõnn sind ikkagi tabas. Arutatakse läbi kõik sinu head ja vead, et välja selgitada probleemi tuuma. Sind aga ei tohi see kõik mitte mingil moel häirida. Kui oled otsustanud lapse sünnitada, on see sinu teadlik otsus, milles oled absoluutselt kindel. Ja üldse, sa pead olema uhke selle üle, et sul on jätkunud tugevust ja hingejõudu astuda selline ülitähtis samm.

2. Üksindus

See on nüüd põhiprobleem ning kõige raskemini lahendatav. Ei ole kerge kanda pealesunnitud üksinduse raskust, vaadates pealt, kuidas toimetavad teiste perede tulevased isad. Tavaliselt on beebiootel naisele ju ikka toeks tema mees.

Kellega võiks siis tulevane üksikema jagada oma muresid ja rõõmusid? Kurb on ju näha, kuidas teised mehed külvavad roosidega üle nii oma naise kui ka lapsukese. Seda on tõesti kurb pealt vaadata. Samas ei maksa arvata, et kõik need perekonnad on täiesti õnnelikud ja mitte keegi ei tea ju, mis tulevik neile toob. Sina aga suudad ikkagi leida toetust oma sõpradelt ja vanematelt.

3. Materiaalne külg

On küllaltki reaalne, et sind võivad oodata materiaalsed raskused lapse ootamise ajal ja ilmselt pärast sündigi. Ei tasu keelduda lähedaste pakutud abist, samas ei tasu ka nii väga sellele loota. Oleks hea, kui sul oleks võimalik veidi raha tallele panna ajaks, kui sa ei saa veel tööl käia. Võiks kaaluda erinevaid võimalusi. Ehk õnnestub näiteks saada mingi töö, mida saad kodus teha. Võib-olla on veel viimane aeg minna kursustele, et sel moel oma tulevikku kindlustada.

4. Kuidas suhtuda oma tulevase lapse isasse

Kui sa ikka veel pole lahti saanud vihast oma tulevase lapse isa vastu, siis nüüd on viimane aeg seda teha. Öeldakse ju, et vaid ema teab, kelle laps see on — TEMA laps. Sellest tulekski alustada. Ei mingit kättemaksu, ei mingeid salakavalaid plaane hälli viimisest isa ukse taha, karjuv laps sees, ei mingeid pikaajalisi plaane: „Noh, kui ükskord näha tahab, siis seda juba ei juhtu“ või „Küll ma pärast räägin lapsele, milline see tema isa tegelikult on!”

Kui sina hoiad alal vaid ebameeldivaid mälestusi, siis annad lapselegi edasi kibeduse, rahulolematuse ja läbikukkumise tunde. See on aga suurim viga, mida sa oma lapsele teed.

II Juhtuda võis ka nii, et sinu väljavalitu osutuski printsiks valgel hobusel. Ta laulis sulle serenaade kõikides maailma keeltes, ta võitis endale sinu südame, sinu käe ja sinu… kõhu. Üheksa pika kuu vältel aitas ta sind kõiges: kannatas sinu pisaraid, rahustas sind tundide viisi, sest sa olid kurb, et teie rahapuul langes alla kõige suurem leht, ta jooksis jalad villi, et leida keset talve sulle arbuusi ja lõpuks peaaegu et heitis hinge suurest rõõmust, kui sa talle teada andsid, et teile sündis poeg.

Ja siis, mingi aja pärast, kui esimene, aga võib-olla ka teine eufooria lapse saamise puhul on mööda läinud, ütleb su kallis, et talle on tööd juurde antud, kuna raha on ju vaja kümme korda rohkem. Et tema vaba elu on lõppenud ja ta tunneb, nagu oleks tal ahelad küljes. Äkki on ta hakanud puudust tundma sinu tähelepanust ja räägib sulle sellest üsna sageli. Seejärel aga hakkab kauemaks tööle jääma.

Sellist olukorda nimetatakse lapse sünniga seotud kriisiks. Mõni mees tunnetab seda kohe pärast lapse sündi, mõni aga tunduvalt hiljem. Küsimus on selles, kes ja kuidas olukorrast väljub. Ja kui juhtub nii, et sinu kallim väljub ust paugutades, haarates endaga kaasa vaid selle, mis seljas, siis tunned end päris kindlasti lõhkise küna ees istuvana. Ja ikka sellesama lootusetu mõttega — üksikema.

Siingi on mõningaid veealuseid karisid, mida tasuks vältida. Muide, naistel, kes on loobunud isa kohaloleku illusioonist juba enne lapse sündi, tasuks ka seda teada.

1. Sinu isa jättis meid maha!

Peamine, mida tuleks endale igaveseks meelde jätta (muide, varem või hiljem jõuad ise ka selleni) on see, et ei tohi lapsele peale suruda oma isiklikku suhtumist tema isasse. Silmas peetakse loomulikult negatiivset suhtumist. „Sinu isa on halb, ta jättis meid maha. Parem on temaga mitte suhelda“ — selliseid repliike ei tohiks sinu kõnepruugis leiduda.

Asi on ju selles, et nende sõnadega väljendad sa oma isiklikku suhtumist sind reetnud mehesse, kuid unustad samas lapse ning tema suhtumise sinu öeldusse. Kui sina, täiskasvanud inimene, pead silmas just seda, mida pead, siis laps võtab öeldut kui fakti, et isa on teda maha jätnud. Mitte sind, vaid just teda. Lapse loogika ütleb talle, et kui isa, kes ju kusagil ikkagi on, ei tuleta mind meelde, tähendab, ta ei armasta mind ja võimalik, et mina olen selles kõiges süüdi.

Kujundades isa negatiivset imagot, võib juhtuda, et lapses hakkavad arenema teatavad kompleksid, mis võivad ta elu raskemaks teha, kui ta täiskasvanuks saab. Pole vaja keelduda suhtlemisest mehe sugulastega, hüüdes neile: „Ei, te ei näe teda enam mitte kunagi!“ Kellele sa sellega kätte maksad? Tegelikult teed sa halba vaid ühele inimesele — oma lapsele. Sinu käitumise tõttu ei ole lapsel ei vanaemasid-vanaisasid ega onusid-tädisid, kes talle hädavajalikud on. Lapsed armastavad oma vanemaid, ükskõik millised nood ka poleks. Ja neil on väga raske säilitada terviklikkust, kui isa tuleb vihata sellepärast, et teda vihkab ema.

2. Mina olen süüdi!

See on last üksi kasvatavate emade meelismõte. „Ma ei suutnud säilitada perekonda“ — patja nutetud pisarad ja lõputu süütunne. Elu ongi aga seetõttu hea, et seda saab elada erinevalt. Ja kahetseda seda, mis mööda on läinud, pole mingit mõtet. Elada tuleb tänases päevas.

Sageli juhtub nii, et „süüdi olevad“ emad, püüdes oma seisundit mingilgi moel parandada, pühenduvad täielikult lastele. Selle tulemusel muretsevad nad liigagi palju oma laste pärast, üritades neid pidevalt millegi eest kaitsta. Nad suhtuvad liigse tähelepanuga täiesti teisejärgulistesse hetkedesse lapse elus — ostavad talle kõige moekamaid rõivaid, kalleid mänguasju. Ja unustavad täiesti, et laps vajab lihtsalt EMA, tema soojust, hoolitsust, hingest tulevaid vestlusi „tõsistel“ teemadel… Kui väga ka ei tundu, et isa ei saa keegi ega miski asendada, pole see siiski päris nii. Loomulikult ei tasu hakata isa asendama, kuid olla normaalne, aktiivne, õnnelik ja armastav ema oma lapsele on lausa hädavajalik.

3. Ma ei saa, mul on laps…

Üsna sageli pühendavad mingil hetkel üksinda jäänud naised kogu oma aja ja elu perekonnale ja lapsele. Nad koormavad end nii moraalselt kui ka füüsiliselt, keeldudes kõikidest sõprade ja kolleegide kutsetest seltskonda minna, põhjendades oma otsust ikka ühe ja samaga: „Ma ei saa, mul on laps“.

Vaata enda ümber. Paljudel on lapsed, see aga ei tähenda veel, et on vaja käia vaid ühte marsruuti pidi: töö-kauplus—kool(lasteaed)–kodu. Sellega sa lihtsalt loobud endale tähelepanu pööramast. See aga tähendab, et sa ei ole enam Naine. Naine suure algustähega — õnnelik ja noor (sõltumata sünniaastast) ema. Sa ei suhtle enam sõpradega, sa ei tea enam, mis maailmas toimub ning ring su ümber aina aheneb ja aheneb. Sinust on saanud igav ja kergesti ärrituv inimene.

Loomulikult on lapsega naisel alati palju tööd. Kuid kõik need kodused tööd on ju lõputud, sinu võimuses pole aga muuta ööpäeva 48 tunni pikkuseks. Seetõttu peatu hetkeks, võta end kokku ja mine koos lapsega külla või lihtsalt kodust välja. Ja ära unusta end üles lüüa, mis juba iseenesest tekitab hea tuju. Püüa ka oma hobidega tegeleda.

Peamine — tee kõik selleks, et säilitada emotsionaalne tasakaal ja optimism.

III Ja loomulikult tuleb rääkida veel ühest situatsioonist, kui naine võtab teadlikult vastu otsuse sünnitada laps ilma meheta. Tal on täiesti ükskõik, mida temast hakatakse selja taga rääkima, teda ei häiri majanduslik olukord, sest see on tal stabiilne.

Selliste naiste isiklikuks motiiviks on saada lapse ainsaks vanemaks, kuna nad pole leidnud endale väärilist meest. Nii otsustabki naine lapse endale sünnitada. Sel juhul tuleb aga vältida vigu, mis võivad edaspidi ära rikkuda nii tema kui ka lapse elu.

1. Sünnitada endale

See ei tähenda veel sugugi, et sünnitad endale isikliku omandi, mis üksnes sulle kuulub. Tuleb aru saada, et sa küll sünnitad endale, kuid laps on täiesti iseseisev — ISIKSUS.

Üsna kummaline on nende naiste käitumine, kes heidavad oma lapsele ette: „Miks küll? Mina sünnitasin su üksinda, kasvatasin üles ka üksinda. Tänamatu selline!”

Lapse tänulikkus peab ikkagi tulenema tema enda mõistmisest ja kasvatusest — eks sina ise ju kasvatasid teda! Mitte aga sellest, et sa lihtsalt võtsid kätte ja tõid ta ilmale. Luba nüüd endale ka meelde tuletada — sa sünnitasid ta ju endale. Sina võtsid sellise otsuse vastu, tema seda ei palunud.

2. Kõik! Rohkem ei suuda enam!

Kui sa otsustasid lapse saada, kuidas sa siis oma tulevikku ette kujutasid? Küllap nägid vaimusilmas, kuidas kummardud hälli kohale, kus muretult uinub su kallis silmatera. Vaatad teda siis heldimusega ja kujutad ette, kes temast tulevikus saab. Et kindlasti hakkab ta muusikaga tegelema. Ja siis veel iluuisutamisega. Ja hakkab õppima kunstikoolis…

Paraku ei lange reaalsus alati kokku unistustega. Tegelikkuses muutub lapse sünniga sinu elu kardinaalselt ja pöördumatult. Nüüdsest hakkad iga oma sammu mõõtma väikese inimese vajadustega. Pideva väsimuse tõttu võid muutuda agressiivseks või apaatseks. Vahel eksisteerivad need meeleolud paralleelselt, vahetades alalõpmata teineteist välja.

Sellest küll ei räägita, kuid nii see on ja nii ka jääb. Vahel ei suuda sa enam suurest väsimusest ennast kontrollida. Sa tunned lapse nutu ees täielikku abitust ning seda, et sa ei ole ikkagi üksinduseks valmis. Ning siis haarab sind raev ja meeleheide. Sa oled valmis tegema ükskõik mida, et vaid laps vait jääks. Piisab ühest tugevast vihahoos tehtud raputusest ja kurvad tagajärjed ongi käes: sealhulgas vaeglugemine, tähelepanu defitsiidi sündroom, vaimse arengu pidurdus või isegi surm.

Seega, kui laps on sind hüsteerikasse viinud ja sa tunned, et ei suuda end enam kontrollida, ütle endale STOP. Anna laps võimaluse korral kellegi teise hoolde ja mine teed jooma, duši alla või helista sõbratarile — tee mida iganes, ainult ära tegele lapsega.

Kuni puhkad, maali silme ette pilt sellest, mis oleks juhtunud, kui sa poleks pidama saanud ja oleksid last löönud, tema peale karjunud või mida iganes, mis sel hetkel pähe oleks turgatanud. Mõtlesid? Eks ole tõsi, et terve hunnik nõusid, mis su käest kildudeks kukkus on ju väiksem kaotus? Kui oled maha rahunenud, mine lapse juurde positiivsete mõtetega.

3. Mitte kunagi enam!

„Mu süda on katki ja sellepärast…“, „Ei ole olemas tõelisi mehi, pole olnud ja ei tule ka“, „ Ta jättis mind maha, sest ma olen rumal, see teine aga sellepärast, et olen inetu, ja kolmas…“, „See on mingi needus või õnnetu saatus ja sellepärast…“, „Kellele on vaja lapsega naist?!“

Võib veel üsna suure hulga rumalaid põhjusi loetleda, mida naised välja mõtlevad, keeldudes uut perekonda loomast. Siiski, kui oled end ülaltoodust ära tundnud ja pole veel päris lõplikult kaotanud lootust leida õnne pere keskel, jäta meelde — kui sa arvad, et sa ei vääri armastust, siis seda ka ei tule. Kui pidevalt mõelda oma kurvast saatusest ning kanda üksinduse pitserit laubal, siis kumabki see läbi igast su sõnast, žestist ja teost. See aga hoiab päris kindlasti eemal võimalikud austajad.

Kui aga veenad end vastupidises — ma olen nii ilus (hea, tark, haritud, veetlev…), mul on vapustav laps, minu juurde peab lihtsalt suur armastus tulema, siis võid päris kindel olla, et see armastus tulebki.

Ära näe meestes vaenlasi. Jah, karm elutõde ongi selline, et häid mehi on hulga vähem kui halbu ja keskmisi. Ometi on nad täiesti olemas ning neid võib kohata kus iganes.

Samas on mehi, kelle jaoks on üksikema kerge saak. Nad mõtlevad millegipärast, et noored lahutatud emad otsivad meeleheitlikult meeste tähelepanu ja armastust. Nad hellitavad mõtet, et sellised naised peavad olema neile tänulikud, kuna mees on pööranud oma heatahtliku pilgu nendele, mitte aga lastetutele ja vabadele piigadele… Seega, enne kui astuda tõsisesse suhtesse mehega, püüa tema tähelepanu motiivid välja selgitada. Isegi kui kõik kahtlused on hajunud, ära veel ikkagi kiirusta oma isiklikku elu pereelu vastu vahetama. Tagajärjed võivad olla üpris ebameeldivad.

Ära kiirusta. Mõtle järele, mil moel sinu väljavalitu võiks sinu ellu sobida.
Ära kaota „tasakaalutunnet“. Aseta ühele kaalukausile oma vajadused, teisele — oma laste vajadused.
Hoia piire. Lastega ei pea jagama kogu informatsiooni sinu isiklikus elus toimuvatest muutustest.
Tutvusta oma sõpra oma lastele vaid vajaduse korral. Lapsed võivad siiralt kiinduda temasse ja tunda end majajäetuna, kui teie suhe katkeb. Nende jaoks võib järjekordne kaotus väga valulik olla.

Ja lõpetuseks — parem on elada üksi ja õnnelikuna kui ükskõik kellega ja õnnetuna.

Allikas: Podruga