Täitsa normaalne mees tundus, kui ööklubis oma telefoninumbri andsin. Ja nüüd olen kolmveerand tundi kuulanud, kuidas tema suhe naisega on lagunenud (sest naine on frigiidseks muutunud ja üldse täitsa lolliks läinud), kuidas ta siiski on väga edukas ärimees ja mida kõike ta voodis teha oskab. Tundub, et tänapäeval laotakse esimesel kohtumisel kaardid lauale ja keegi ei viitsi su järel joosta nii, et ketsitallad tuld löövad. Minu beebiroosat õrna hinge ja uhkust on räsitud! Jõuan veel mõelda, mitu naist kümnest temaga küll kaasa läheks, kui ta vaikuse katkestab. “Kuidas siis jääb, kaunitar?”

Naeratan. Mulle meeldivad inimesed ja ma proovin neid mõista, mitte hukka mõista. Valin viisakuse ja aususe vahel ning otsustan viimase kasuks.

“Ivo, sellest ei tuleks midagi. Mul on kahju, et sul ei ole suhted nii nagu sooviksid, aga minust ei saa sinu armukest. Vaata, ma olen selline lootusetu romantik — mul on vaja hingesugulust, ühiseid päikeseloojanguid, teineteisele pühendumist ja jagatud unistusi. Ma ei ole nõus oma latti alla laskma.”

Naeratus mehe näol kaob, põlglik näoilme väljendab vaid üht: “Normaalne! Jälle üks frigiid!”

* * *

Pole hullu. Ka Edison pani 9 999 korda puusse, enne kui oma elektripirniga ühele poole sai… Minu seitse kuud vallalisust ja paarkümmend kohtumist härra Mitte Õigetega on selle kõrval lootustandvad. Pealegi on mul kõvad trumbid — 27 eluaastat on andnud piisava elukooli, et oma vajadusi mõista ja vedelema jäetud rehade otsas mitte kakerdada. Olen nördinud, aga mitte löödud.

Töökaaslased minu mehelesaamise paanikat ei mõista. Ikka tuleb mõni tark paarisuhtes olija rääkima, et vaba ja vallatu on superlahe olla — tuleb osata vaid iseendaga õnnelik olla! Küll nemad seksiksid ringi, kui see veel võimalik oleks! Isegi naisteajakirjad on seda usku pööranud, et vallalisus on in. Kahtlustan, et nende metatekstide sõnum on midagi muud- näita maailmale, et oled iseseisev ja õnnelik, aga vaikselt otsi meest ikka edasi. Milline enesepettus?! Parem olla autentne enda ja teiste suhtes ning rääkida oma õigetest motiividest.

Loomulikult, mul on oma elu. Käin tööl, koolis, arenen suvel rulluiskudel ja talvel mäesuuskadel, tudeerin juhtimisalast kirjandust, klatšin sõbrantsidega vähemalt korra nädalas, rokin ööklubides ja flirdin sümpaatsete meestega. Aga see ei tähenda, et olengi oma õnne tipus ja minu unistused on realiseerunud. Ma tahan sõpra, armukest, oma laste isa ja kooselupartnerit ühes isikus! Tahan hommikuti muskale kohvi ja võileibu teha, teda silitustega äratada, lõunaks seksika sõnumi saata, töölt tulles talle kaela hüpata ja kallistada, õhtul kahekesi apelsiniõliga vannis vedeleda ja peale virgutavat massaaži kirglikult seksida. Ma tahan armastada ja olla armastatud ning usun, et see on meie sotsiaalsele liigile täiesti iseloomulik- selle vastu pole mõtet võidelda. Shakespeare on öelnud, et ei ole olemas häid ega halbu asju, vaid mõtlemine muudab nad selliseks. Hirmust, et äkki olengi oma olukorra hullemaks mõelnud, otsustan kõik mängu panna.

Minu konto on aktiivne populaarsetes kiimaportaalides nagu Rate, Panemind, Armastuse Saal, igaks juhuks ka Orkutis ja Voodis. Käin kaks korda nädalas ööklubis ning isegi raamatukogus ja supermarketis hoian silmad värvitud ja võimalused avatud — kunagi ei tea, millal Hea Õnn sind tabab. Olen proaktiivne ja spontaanne. Austajaid tuleb murdu — mu MSN-i nimekiri on kirjum kui aktsiahindade infotabel Wall Streetil. Portaalide postkasti laekunud kirju ei jõua isegi avada, vastamisest rääkimata ning eksperimendid näitavad, et kähkuka jaoks võib mehe saada ka toidupoest.

Olen oma sisemusega vastuolus, hing veel rohkem katki rebitud kui enne ja lokkav truudusetus ajab iiveldama. Kustutan oma info kõikides kommunikatiivsetes kanalites ja olen endale tänulik selle negatiivse kogemusega omistatud õppetunni eest. Veel üks reha, kuhu tulevikus pole mõistlik astuda. Hoian oma latti kangekaelselt kõrgel ja peagi tundub, et ei suuda sellest ka ise üle hüpata… Igaks juhuks küsin tuttavalt kaardimoori numbri, et vargsi pilk oma tulevikku heita. Aja- ja raharaiskamine.

* * * Saabuv kevad toob kõigile hea tunde. Õhus on tunda ärevust, inimesed on südamlikumad ja tähelepanelikumad, tärkab loodus ja lootus. Lähedusevajadus ning kohtamiste arv suurenevad, tänavatel märkab lillekimpudega noormehi ja jumalikult kauneid naisi. Olen maailma vastu leplikumaks muutunud, kaasaarvatud talvega kogutud lisakilode suhtes. Uus töökoht ja magistritöö kirjutamine on kohtingud tahaplaanile jätnud ja minu jõuvarud on panustatud isiklikule arengule. Meestega seksin vaid unenägudes.

Päev läheb märkamatult päeva järel, kuni hooletusest tehtud avarii mu ärkvele raputab. Kooli kiirustades rammin täie hooga eessõitvat sõidukit, mis jalakäijate ülekäiguraja ees äkitselt peatunud. Õnneks ei saa viga algaja rulluisutaja, kes ootamatult teele veeres, aga eesseisva auto tagumik näeb küll kole välja. Süükoorem ja häbi muudavad mu rooli taga imeväikeseks, peaaegu nähtamatuks. Rammitud auto juht jookseb kiirustades minu poole, avab autoukse, haarab mul käest ja küsib:

”On teiega kõik korras? Ega te viga saanud?”
Olen segaduses ja hakkan südamest nutma. Selline hoolitsus pole mulle ammu osaks saanud, eriti veel olukorras, kus nii suure jamaga hakkama sain. Mees kohkub veidi, kuid palub mul autost väljuda ja kallistab mind kõvasti. Nutan veel rohkem ja lakkamatult, sest mu väike süda ei suuda seda kõik kanda. Mees naeratab ja silitab rahustavalt pead. Kriitilisel hetkel on ta süda täis hoolitsust ja armastust. Karistuse asemel paitab ta eksijat ja annab mõista, et materiaalsus on tundmuse kõrval väärtusetu.

* * *

See sügav tunne meenub mulle sageli ja toob alati naeratuse huulile. End sellelt tabades, soovin olla parem inimene ja püüan leida võimaluse, kuidas endast hetkel emotsionaalselt nõrgemaid aidata. Saan innustust oma armsalt abikaasalt, kes tõi mu ellu rohkem värve, kui unistanud olin. Armastus avariipaigalt ei kõla romantilise sündmusena, aga sarnased hinged ei vali, kus kohtuda. Meil lihtsalt on see klapp, säde või keemia — kuidas kellelegi meeldib — mida olin endale latti seades ette kujutanud, aga polnud kunagi kogenud. Meil on oskus armastada ja armastust vastu võtta, soov jääda iseendaks ning julgus näidata ennast igast küljest — ka lihvimata ja vigadega küljest. Selleks pole vaja midagi enamat kui vastastikust tahet, siirust ja armastust.

“Kui te ainult suudaksite piisavalt armastada, siis võiksite te olla kõige mõjuvõimsam inimene maailmas.”
Emmet Fox