Ekslen külmast tuulest vabisevate puude ja põõsaste vahel. Pikk kastene rohi on mu jalad kuni põlvini läbimärjaks teinud. Õhus on tunda mingit mõrkjat lõhna, mingit vettinud sambla, mäda puukoore ja vihma segunenud lõhna. Too mõrkjas lõhn sööbib mu meeltesse, täidab mu hinge enneolematu tuhinaga. Iga hetkega muutun aina kärsitumaks. Meeletu igatsus katab mind oma hõbedase õhkkerge looriga, valulev hing vajab rohtu üksindusele. Mu pea hõõgub, terve mu keha vaevleb otsekui kuumas palavikus. Piisk piisa kui sekund sekundi järel veereb alla läikivalt puulehelt ja kaob lõpmatusse rohukastesse kui aegade hämarusse. Loendan langevaid piisku ja ootan…

Jään viimaks peatuma ühe sarapuupõõsa varju kitsa teeraja ääres ja piilun vargsi läbi okste teeraja poole. Tean, et ta tuleb, tema, kes siit alati mööda läheb. Varsti… varsti saan teda näha, varsti saan kosutust oma vaevlevale hingele. Ainult silmapilguks, rohkem ei olegi vaja. Üksainus viiv ja ma saan tagasi oma üksildasele teele, mis viib mu unelmate kuningriiki, mille valitsejannaks on tema…

Piisk kaob piisa järel, lehed kuivavad kerges tuulevines, ja mu hinge on vallutanud ärevustunne. Ta on lähedal… Mu süda väriseb kergelt — ma kardan. Kardan, et ta järsku märkab mind ja mind saatvat hõbehalli igatsust minu peidupaigas, milleks on roheline sarapuupõõsas. Teiselt poolt jälle tean, et tal ei ole palju aega ringi vaadata, kuna tal alati nii kiire on. Pealegi on vaevalt usutav, et ta mind üleüldse mäletab või ära tunneb; mind, nii paljude oma sõprade ja tuttavate seast, mind, kes ma talle sõber kunagi olnud ei olegi. Aga kui ta siiski mäletab…?

Uus värin võtab mu üle võimust. Mõistan, et seisan teerajale liiga lähedal, aga nüüd on juba hilja uut peidupaika otsida. Aeg läheneb, iga tuulepuhang toob teda mulle lähemale.

Ta on siin…!

Sarapuupõõsas sahiseb uue tuuleiili käes, märg rohi kleepub vastu mu sääri. Ma tajun teda endale lähedal, tean, et meid lahutab ainult too sahisev sarapuupõõsas. Ühe hetkega sahin kasvab. Sahin kasvab koletul kombel, muutub meeletuks, matab enda alla terve metsa. Näib võimatu aru saada, mis täpselt sahiseb, tundub, et sahiseb kõik ümberringi: põõsas, rohi, pilved, kogu maailm. Kuulen läbi sahina veel kellegi kergeid samme, kuni ühtäkki — sahin lakkab ja kõik jääb vaikseks. Pilku tõstmata näen kellegi kuju oma ees. Tõstan silmad ülesse, ja mu ees seisab tema — minu Emand.

Emand seisab põlvini rohelises rohus ja vaatab mind, otse silmisse. Ta astub mulle lähemale ja silmitseb mind üha uuesti. Näen Emanda silmi väga lähedalt, mitte kunagi varem ei ole ma Emanda silmi nii lähedalt näinud. Emandal on hallid silmad, minu hõbehalli igatsuse värvi. Jah, just see oligi, mida mu hing igatses — näha Emanda silmi. Täheldan Emanda silmis mingit iseäralikku läiget. Nood silmad kui kiirgaksid rõõmu… Jah, rõõmusädemeid pilluvad Emanda silmad, kui ta mind vaatab, rõõmuläige on see…

„Oh Emand, miks vaatate mind nii?” tahaksin küsida, aga ärevus on mu sõnad lämmatanud.

Emand teeb ettepaneku veidi jalutada.

Roheline lehtmets kõigutab ennast salapäraselt, kui kõnnime Emandaga mööda lagendiku äärt. Emanda samm on kerge ja graatsiline. Nii kergelt hüppab ta üle teele ette jäävatest puuroigastest. Emanda eeskuju järgides hüppan minagi, iga kord maandudes Emanda kõrvale. Uus jäme roigas… Emand ei mõtlegi kõrvalt käia, ta võtab veidi hoogu ja hüppab… ning maandub äärmiselt pehmelt ja peaaegu täiesti kuuldamatult teisele poole pisikest põõsast, kus jääb mind järele ootama. Ma ei lase ennast kaua oodata, järgnen Emandale igal sammul. Võtan samuti hoogu ja hüppan ta kõrvale. Jään Emandat vaatama, tema igatsuse värvi silmad naeratavad mulle.

Taevas on vahepeal punakamalt kumama hakanud. Helehallid pilved valvavad peatset päikesetõusu. Külm uduloor on metsaga selleks korraks jumalaga jätnud, õhus on tunda tõelise suvehommiku hõngu.

Siis kaldub Emand rajalt kõrvale. Kuhu tahab ta minna? Järgnen…

Laskume alla orgu ja jõuame tillukese oja äärde. Miks tulime Emandaga siia? Täheldan, kuidas esimesed nõrgad päikesekiired oja ühele poolele juba heledat valgust heidavad, mil teine pool veel hämarate puude varju jääb.

Emand laskub ettevaatlikult pervest alla oja äärde. Ta rüüpab allikast lonksu vulisevat vett. Selge, Emandal on janu… Seejärel heidab ta pilgu minule, ta silmad kutsuvad mind. Emand tahab, et ka mina jooksin, kuidas siis tema üksi… Muidugi, Emand, ka mina olen janune.

Ühtäkki teeb Emand ettearvamatu liigutuse: ta võtab hoogu nii palju, kui perv võimaldab ja hüppab ojja, nii et mina, kes ma rahulikult oja ääres seisan, nii märjaks saan, nagu oleksin ise vees käinud. Vesi ulatub Emandale vaevalt roieteni, aga ta on enese juba läbimärjaks pladistanud. Saan oma imestusest ruttu üle ja hüppan Emandale järele. Prantsatan otse vesiheinade keskele ja hakkan neid eneselt maha raputama. Emand pritsib ja pladistab meeletult; lõpuks ulbib ta vaikselt teisele oja poolele, heledasse valgusviirgu. Sulistan sama metsikult kui Emandki ja ulbin talle järele. Seejärel raputab Emand endalt suurema vee maha ja tuleb lodistades minu juurde. Ta nõretab otsekui puuoks paduvihmas.

„Te olete nii märg,” ütlen Emandale. Emand ei vasta, ta ainult silmitseb mind oma vesihallide kiirgavate silmadega. Ühtäkki muutub kõik mu ümber halliks: silmad, oja, taevas, mets… Tunnen, kuidas see sädelev hallus mind lämmatab. Ma upun! Olen sügavas vees ja tagasiteed ei ole… kuni ärkan Emanda silmades…

Veidi vilu on niimoodi nõretavana ojast tulles orust üles kõndida. Aasal paistab keskpäevane päike. Sirkan mööda rohetavat lagendikku edasi-tagasi justkui väikene laps. Tunnen päikeses helkiva aasa sooja sülelust… Lippan tagasi Emanda juurde ja märkan, et Emand on vahepeal rohule pikali heitnud, otse karikakarde keskele. Kas ta väsis ära?

„Puhka siis, väsinud Emand, lilled sul ehtigu pead…” mõtlen, vaadeldes Emandat keset karikakraid. Heidan samuti maha, Emanda kõrvale, kes minust pika, hoolitseva pilgu üle laseb käia. Olen väsinud ja külmetav Emanda emaliku pilgu all. Lähenen Emandale. Ta nõretab ikka veel.

„Te olete nii märg,” sosistan Emandale. Emand suunab oma pilgu üles, helendava päikese poole. Toetan pea Emanda rinnale ja sulen silmad.

Õhtupoole, päikese loojudes ja hämardudes, jõuame üle aasa teise metsaserva. Siin, puude all, saabub videvik tuhat korda kiiremini kui lagendikul või oja ääres.

Emand heidab mulle aeg-ajalt vargseid pilke, kui me niimoodi kõrvuti metsateel kõnnime. Müstiline hämarus ja Emanda pilgud joobnustavad mu meeli. Õhtune mets lummab mind oma sügava rahuga. Suured tumedad mitmeharulised puud oma hämaruses mustadena näivate lehtedega sirutavad ja ringutavad endid tumeneva taevani välja. Silman Emandat, kes parajasti ühest iseäranis suurest mitmeharulisest puust möödumas on. Samal hetkel ristub Emanda nõtke vari puu pika varjuga…

„Oodake, jääge seisma!” hüüan Emandale.
„Mis on?” imestab tema.
„Seiske siin, selle puu all.”
Emand ei mõista, ta vaatab mulle küsivalt otsa.

„Kas teate,” ütlen Emandale „te olete ilus.”
„Ah jätke nüüd!” lausub Emand ja vaatab kõrvale.

„Hämmastavalt ilus…” ütlen. „Kui ma oleksin kunstnik, siis ma maaliksin teid. Maaliksin videviku foonil, tumeneva taevaranna taustal. Süsimust puu oma okstega nagu käsi harali sõrmedega haaramas loojunud päikese järele, et teda tagasi tuua. Ja siin seisate teie, sellesama puu all, mille harali oksad kadunud päikest nii trotslikult tagasi küsivad. Selleks, et päike teie kehale valgust heidaks, et ta teie nõtkeid ja täiuslikke kehavorme enam esile tooks. Et teie kaunis keha ei ulbiks põhjatus hämaruses, vaid helendaks kaunilt pimeneva öötaeva all. Teie kunstnik, Emand, on teist alati unistanud, ta on elanud päevale, mil teid näeb ja mil teid lõpuks maalida saab. Teie olete inspiratsioon, teis peitub kogu tema loomingu jõud. Ja teie keha… See lummab teie kunstnikku meeletult. See sütitab mind, läidab kired mu hinges, oo kaunis Emand…

Niiviisi maaliksin teid…”

„Oh jätke,” kostab Emand tasa pärast väikest pausi. „Mul on piinlik.” Emand seisab endiselt tollesama maalilise puu all. Näen, et ta on meelitatud, kui ta mind sedasi vaatab, kiirgavate, sädelevate silmadega.

Seisame suure maantee kõrval teineteise ees. Siin ei ole jõudnud veel hämarduda, ka taevas punab alles. Ümberringi on kõik rahulik; ainult Emanda silmad hõõgavad meeletult. Astun Emandale lähemale. Lähemale… veelgi lähemale. Seisan Emandale nii lähedal, et tunnen endal ta hingust. „Te olete ilus,” sosistan Emandale kõrva.

Ma ulbin ja pladistan oma hõbehallis igatsuses. Püüan ennast kuivaks raputada, aga Emand pritsib mind aina uuesti märjaks. Ma nõretan hõbehallist igatsusest. Tunnen aina rohkem endal Emanda hingust. Puna taevarannal muutub aina verevamaks.

Ühtäkki kostub hirmuäratav kõmakas. Paar ärahirmutatud varest tõuseb suure hädakisaga lendu.

Teisel pool maanteed seisab Valge Jahimees ja tunnistab oma kätetööd — noor hirv langeb Emanda jalge ette maha, ta jookseb tumepunast, kuuma verd. Emand jookseb kohkunult eemale, jääb puude varju seisma. Etteheitvalt silmitseb ta Valget Jahimeest, kes maantee serval tardunult paigal seisab, seejärel heidab Emand viimse pilgu langenule. Ka selles pilgus on midagi kustumatut, kiirgavat…

Siis peab Emand minema. Emandal on perekond, kes teda ootab ja armastab. Minul seevastu ei ole kedagi, keegi ei oota ega armasta mind. Ka mina ei armasta kedagi, mitte kedagi peale Emanda.

Astun Valge Jahimehena langenud hirve juurde. Mu süda on ääretult raske. Samas ei saa ma kahetseda, et tulistasin, et tegin lõpu tolle noore hirve elule. Ja ometi ei ole see hirv kuhugi kadunud, ta on siinsamas, minu jalge ees, raske koormana, mida tuleb kanda päevast päeva, niikaua, kuni ehk ühel varahommikul märkan taevarannal jällegi punast kuma…

Haaran kinni hirve tagajalgadest ja tirin surnukeha maanteele. Koorem on raskem, kui arvata oskasin. Hirv pritsib verd, mu valged riided saavad üleni verepritsmeid täis. Väga raskelt tuleb hirv edasi, vaevaliselt kulgeb meie tee. Hirve pea on suunatud metsaserva poole, sinna, kuhu kadus Emand…