Üritasin kõigiti sulanduda, hoidsin silmad enamasti oma väikesel kõikuval lauakesel, rüüpasin januselt juba teist topsikest ja üritasin kirjutada. Võitlesin kirjutamiskrambiga, enamasti hirmutas ja pidurdas mind suure filosoofi fraas: vahel on targem kirjutamata jätta. Ma tundsin vajadust, ent kartsin hirmsasti.
Noorte kalkarite laudkonnast tõusis üks tüdruk, kes oli kindlasti noorem kui paistis, ning astus pianiino juurde. Õrnalt üle klahvide libistades hindas ta pilli seisukorda, võttis paar akordi ning võpatas nootide kõrvupainavast kääksatusest. Siiski, mitte kõige hullem. Üks purjakil nooruk viis pilliäärele tüdruku joogiklaasi, millest too mehise sõõmu kurku kummutas. Seejärel hakkas see sorakil juustega tegelane midagi klimberdama, mingit läbivat viisi ei õnnestunud mu kõrval tabada, ent mängija liigutustest ja kõverast seljast võis aimata, et loo taust on sügavam, kui plinnivate haamrikeste möödalöögid.
Märkisin üles loo, mille klaver läbi naise klimberduste minule jutustas:
„Ma ei saa aru, kuidas on sinusse pandud inimlikkuse erinevaid külgi nii palju ning looja lisanud mehelikkust topeltkogustes. Vahel, kui ma sind vaatan, toahämaruses või hommikuvalguses, siis imestan ikka — sinu mehelikkusel on jõhker ilu. Nagu vääratus mingil perfektsel maalil, mis ilma veata oleks steriilne ja igav. Kuidas sa selliseks said? Kas mina tegin su selliseks? Sest kes, õigupoolest, olid sa enne minu tulekut? Avastamata. Avastamata mehelikkus, kel polnud julgust ust jalaga lahti lüüa ning kõrgil ilmel sellest sisse astuda. Nii jõuan ma kirjutades selleni, kes olen mina — Naine.
Ma armastan mehi, kes oskavad stiilselt kõrgid olla, kes oskavad stiilselt teha kõike seda, mis inimesest looma — edukalt funktsioneeriva ja mõtleva, kuid siiski ainult looma, teeb. Sa meeldiksid mulle veel rohkem siis, kui seisaksid alasti ja jahedana akna all ning oleksid näoga, mis igatseb midagi ebamaist ja kättesaamatut. Võib-olla mängiks Chopini keegi elupõletajast noor klaverikunstnik ning tema peenikesed ja väledad suitsukollased sõrmed kingiksid õhtule veidikene ebareaalset sära. Mida suuremad oleksid su unistused sel ööl, seda ihaldusväärsemana näeksin su kaunikujulisi laiu õlgu, su mehelikke sääri ning korrapäraseid ilusaid varbaid.
Ma tahaksin alasti roomata su ette, ma tahaksin, et su äraolev näoilme sunniks mind aina madalamaks ning tähtsusetumaks. Tibatillukesena siugleksin mööda su keha ülespoole ning poeksin su külma südamesse, mis igatseb selsamal hetkel võib-olla hoopiski Aafrikasse. Ning mina ihaldaksin sind sellepärast veel rohkem. Anuksin su huvitut pilku ja hooletut puudutust, januneksin kuivade tundetute suudluste järele nagu kaktus, kellelt päike paitab minema iga piisakese niiskust, kuid lill ei tahagi muud, kui kuiva piina ja elutut kõrbearmastust.
Võib-olla seisaksin su ette ja varjaksin maailma su igatseva vaate eest. Suruksin su puuri ja raamidesse, et sa eemalduksid veelgi enam, sest sinu jõhker ilu ja tundetus ajaksid mu hulluks. Muudaksid näljaseks hüääniks, kes kiunudes laibalt palukesi rebib. Niimoodi seal akna all seistes paluksin end vägistada.”
Loo lõpetas kaikuv plõnn, kui purjus naise koordineerimatu sõrm lõpetuseks vale nooti riivas. Olin natuke vapustatud. Tellisin viina.
Jaurav kamp, kelle juurde klaverimängija naasis, tervitasid teda lalina ja klaasikõlinaga. Too tüüp, kes enne hoolitsevalt klaasikese klaveriäärele viis, naeratas laia seniilset naeratust ning nihutas vaba tooli eemale, et naine saaks istuda. Peremehelikult kahmas tüüp naise oma haardesse ning üritas joomisest ning lakkekrantsiks olemisest tatise suuga naist suudelda ning krabas toda jõhkrate liigutustega rinnust — kortsus kleit rebenes ja tõi nähtavale rinnahoidjaisse poodud tissid. Seltskond tervitas ilmutust kiidujõminaga.
Mulle oli vaatepilt üsnagi vastik, ent muidugi huvitav. Mekutasin veidi viina. Olin parasjagu elu suurte dilemmade ülesmärkimisega ametis ning kõhklesin vastata igavestele küsimustele: kas minna vahele või mitte, kaitsta nõrgemaid või mitte, kui nende oma seltskonnast mingi vennike püsti kargas ja sammud pianiino poole seadis. Oo, mõtlesin mina ja tühjendasin klaasi — selle loo Chopin. Küürus, armunud ja arg.
„Enam ei ole ma Aadama järglane, pole vihane ega kerglane. Mulle ei loe keelud ja käsud, mu eksistentsi käigud ja kadumised. Mind ei huvita lummuslik muusika, selle sügav ja mõttekas lüürika. Külmaks jätab ka lihalik himu — ei märka ma kirgmärgi linu. Ma ei kuule, kuis kasvab muru, ei nuusuta lillede tärkamist, mälestusi ma hinge ei varu, vihkan igaõhtust ärkamist. Aeglaselt voolab mu veri, ööpimedus pakub täit leevendust, aastasadu veel olevik kerib mu oleku hingetut meeletust. Näinud olen pea kõike — elu sündi ja surma, muid tõike. Pole pooltki ajalooürikuis ega veerandit hullude luuludes. Ma ei saa öelda, et maailm on ime. Seks on ta liig võigas ja uhke. Ma ei saa öelda, et maailm kole, kuniks sina siin oled,” plõnnis pill mulle ja mina kirjutasin kõik üles.
Tüüp tõusis pianiino tagant püsti, vaarus laudade vastu komistades välisukse poole ning lahkus tagasivaatamata. Räämas beib nuttis ja tiris oma katkist kleiti koomale. Esimene mees selles etenduses oli silmnähtavalt häiritud ja härga täis, mölises midagi, mida ma kahjuks ei kuulnud ja tõmbas ninalöristavale tibile lahtise käega üle molu. Moosi voolas ja süngete lugude taustal tundus see mulle peaaegu ilus.
Edasi toimus kõik kiiresti, jõhkard kargas püsti, krabas oma tihkuval ja uimasel tibil käest ja lohistas teda ukse poole. Naine võttis jalad alla ja koperdas nii kiiresti, kui suutis. Edasi toimus suhete klaarimine hämaras nurgataguses ühispeldikus. Sõimu ja lirtsuva jõhkra seksi hääli üritasid kõik mitte kuulda. See võis olla ka peks.
Baarmen kallas mulle viina, mina imesin sigaretti ja viimased kohaolijad tuiutasid omette kaugustesse vaadata. Tüüp lahkus üksi ja peldikus valitses vaikus.
„Vahel peab käima elu pahupoolel, alles siis saad aru, mis see elu selline on. Või mis on armastuse nimel ohverdamine, verised sõrmejäljed kriuksuval peldikuuksel. Sittagi, ütlen ma sulle! Kuradi moosekandid,” pobises baarmen pudelile sügavalt silma vaadates. Tühjendasin oma viimase viinaklaasi ja astusin sinaka hommikuvalguse kätte.
