Jutuvõistlus: Pärli Pisarad
Vihma ladistas ning vesi langes taevast alla nagu oavarrest. Ma surusin käed sügavamale taskusse ning tõmbasin selja küüru. Mind ei huvitanud, et märg oli või, et lained üha paisusid ja paisusid. Ma seisin edasi, keset libedaid kive, otse kõige tugevama raju keskel. Mul oli tõesti ükstaskõik. Nii pagana ükstakõik sellest elust või mis minuga juhtuda võib. Mind ei huvitanud enam. Mu süda ei valutanud selle pärast, mis mu vanemad mõelda võivad või äkki kuskil keegi hoolib minust. Ei, ma ei hoolinud. Ainus, millest ma eales hoolinud olin, oli tema ja nüüd oli see läinud.
Klimp tekkis kurku ning lõug värises nagu oleks külm, kuigi väljas on suvi ja vesi soe. See oli värin, hirmu värin selle reaalsuse ees, Hirm selle valu ees, mida kõike veel tulla võib. Ei taha enam, ei taha, miks mina pean alati olema see, kes haiget saab? Miks? Kas tõesti ei või siis kunagi olla ka nii, et ma olen õnnelik ja jäängi õnnelikuks?
Jah, õnn on elustiil nagu nad ütlevad, aga ma elasingi õnnelikult, minu elustiil oligi selline. Mina ei muutnud seda, tema muutis, tema otsustas visata kildudeks kõik need õhtud, mil nagu muud ei olekski maailmas olnud kui vaid mina ja tema. Kui me nägime vaid teineteist ning teadsime, et see on armastus. Või vähemalt me arvasime. Tundub, et siiski ei olnud, sest see, mida nimetatakse armastuseks, see ei kao niisama. Seda ei saa välja vahetada nagu mingit vana kodumasinat või soengut, kui mood on muutunud.
Ma mäletan täpselt kuidas need silmad mind vaatasid ning kui tugevalt käed ümber minu kaela põimusid, kui ma ilmusin ukse taha lihtsalt selleks, et anda talle lilled ning öelda, et armastan teda. Ei millekski muuks, lihtsalt selleks mõneks väga ilusaks sõnaks, keset ööd. See mälestus tegi haiget, ma haarasin maast kivi ning saatsin selle mere poole lendu, nii kaugele kui jaksasin. Kauguses kostus läbi mühina sulpsatus, justkui üks nendest paljudest sulpastustest, mis oli hetkel minu südames, kus sadas miljon korda tugevamini kui siin väljas. Ma ei tahtnud siit enam kuskile minna, mitte kunagi, mitte enne, kui see on tema, kes mu siit ära viib ja enda juurde võtab. Ma tahan teda, ainult teda. Kõik, mis mul on, kõik on väärtusetu, need riided mu seljas, need ehted, telefonid, autod. Milleks, mida ma nendega teen. Ma ei taha neid, ma ei hooli neist. Ma tahan ainult teda, ta on kogu mu elu, kõik, mis ma eales otsinud olen. Ma oleks nõus elama temaga paadi all ja toituma andidest kõige selle rikkuse asemel, mis mul on. Aga ma ei saa seda, ma ei saa teda.
Ta on teise juures, ta on isegi praegu, kui mina siin vihmas seisan ja enda põlatud elu üritan lõpetada või siis lihtsalt elu mõtte lainetesse paisata, ta on temaga. Kuskil soojas toas, käed ümber kaela ja lausub talle samu sõnu, mida mulle või isegi neid sõnu, mis mina talle olen öelnud. See oleks alatu, see ongi alatu. Ma olin nagu kaltsunukk, mida enam vaja ei läinud ning mille võis nüüd nurka tolmu sisse visata, et siis kunagi äkki mind sealt üles korjata, kui midagi peaks nihu minema. Ei, aitäh, ma pole mängukann, ma olen kõigeks valmis ja kõigega nõus aga ma ei ole mängukann. Kuigi see ma just olin olnud ning isegi kui mulle öeldi, et ma olen paremat väärt või, et ta ei vääri mind, siis selleks polnud minul kuulmist ega aega.
Jah, ma tõesti ei tahtnud kuulda midagi halba tema kohta ega andnud kellelegi võimalustki midagi sellist mulle rääkida. Nagu pime või loll. Klappidega või kuidas iganes seda ka nimetatakse, kuigi jah, öeldakse ju, et armastus on pime. Sama pime kui mutt või nahkhiir, kes tunneb ainult seda, mis talle meeldivaid võnkeid tagasi saadab.
Kuidas ma peaksin olema suuteline edasi minema ilma temata, kuidas? Kõndima seda sama tänavat mööda, kus me nii tihti käsikäes või lausa suudeldes kõndisime. Istuma seal samas kohvikus üksi, kus me nii tihti käisime enda külmunud käsi või põski soojendamas. Juua tassist, mille ta mulle kinkis või siis istuda paadisillal, kuhu on sisse kraabitud meie nimed. Kõik need kohad ja kõik need asjad, mis igal hetkel lausa karjuvad tema järele ning mitte mõista, miks me ei ole seal enam koos. Nagu Vennaskonna laulus on see latern, mis ootab, et Pille-Riin oleks seal jälle enda armsamaga. Kogu elu minu ümber tundus valu täis, surus mu hingele ja rõhus nagu mingi metsik ja lämmatav raju. Miski polnud enam sama, miski polnud enam piisavalt hea. Isegi värvid tundusid tuhmid, kõikide teiste küsimused tundusid nii juhmid või lollakad, et ajasid koheselt närvi.
Närvidele käisid ka kõik teised paarid, kes tänavatel üksteist nii hellalt hoidsid. Mis te särate seal, nagunii lähete lahku. Närvidele käisid kõikide teiste puudutused või naeratused. Miks keegi mind rahule ei jäta? Miks te arvate, et te teate, mis mulle hea on? Mis tähendab, et üks naine ei ole seda väärt? Kuidas te aru ei saa, ta on minu jaoks kõik, KÕIK, mul ei ole midagi ega kedagi muud! Mind ei huvita mitte midagi muud. MA tahan ainult tema kallistusi, tema naeratust mulle vastu vaatamas, kui ma silmad avan, tema huuli tunda enda huultel või mängida tema juustega, kui need lehvivad tuule käes. Ma tahan teda, teda, teda ja mitte kedagi muud.
Surusin ennast tugevalt vastu kaldaäärseid kive ning tõmbasin põlved konksu. Siin ongi parem, keegi ei sega mind, isegi mitte kajakad, kes muidu vee kohal tiirlevad. Istun siin ja vahin tõtt selle suure, laia ja mässava merega, kes tundub hetkel märatsevat just selle pärast, mis minu südamega tehakse. Ta saab aru, ta ei vaidle mulle vastu ega heida mulle ette, et ma olen liiga kinni enda mõtetes leida õnn liiga kiirelt või ei tule mind õpetama, kuidas ma peaksin olema või tegema, et teda unustada.
Meri, mu ainuke truu ja igavene sõber, ta on alati siin olnud, kui ma teda vajan ja ta ei ütle mulle kunagi, et tal ei ole aega või, et ma ootaks, kuni ta enda telefonikõne lõpetab. Ta ei häbene, kui ma tänaval tuikudes vastu tulen, sest jah, ma joon. Ma tõesti joon, ma ei leia enam muud väljapääsu. Mured uputada viina? Aga miks ka mitte, kuigi see on nagu totter, siis muud ei ole mul enam teha, see tundub olevat ainuke lahendus, mis leevendab seda ängistust või siis äkki ka viha.
Jah, viha ka, sest olgem ausad, isegi kõige suurema hoobi puhul tekib ka viha, et minuga midagi sellist tehti. Minuga, kes ma andsin endast kõik. Hoolisin, hoidsin, armastasin, usaldasin. Ta tegi minuga kõike, mis tahtis ning siis viskas mind minema ja veel naerab selle üle. Justkui oleks uhke, et ta suutis olla julm ning kalk. Mis see siis on, viha sellise teguviisi vastu või viha selle vastu, et see juhtus minuga.
Surusin käe rusikasse ning lõin suure jõuga vastu kive, see oli valus. Nukkidest hakkas immitsema verd. Valu, see valu tundus hetkel nii tühine ja isegi kohati irooniliselt naljakas või siis lapsik. Valu kuskil pisikestes sõrmenukkides, mis vastu kivi puruks löödi. Kuidas saab seda üldse võrrelda sellega, mis toimub minu sees. Valu, kas inimesed üldse teavad, mis tähendab valu. Kuidas nad saavad öelda, et see läheb üle, kui see ängistab mind nagu mingi katk või poomissilmus ümber hobusevarga kõri. Ma ei taha ju sellest üle saada — millest üle saada? — ta tuleb ju tagasi. Ta peab tulema tagasi, sest ma ei oska ilma temata. Ei oska, ei taha, ei suuda.
Käed vajusid jõuetult sülle ning ma lihtsalt nutsin, nutsin. Pisarad voolasid ning nuuksatused tulid ise kuskilt seest. Lihtsalt niisama, nagu tuleks mu hingest välja kõik see selge allikas või kristallselge pärlivesi, millest enne oli tehtud see sära ja rõõm, mis mind läbi ööde ja päevade saatis. Pisarad voolasid ning langesid mööda põske kuni lõuani ning kukkusid siis mere soolasesse vette. Need pisarad olid suured ja ümmargused. Nagu pärlid, pärli pisarad olid need, mis mind nüüd saatsid minu teel.
Ma tahan ära, siit ära, kuskile, kus pole ei pisaraid ega pärleid, kus pole valu. Ma tahan koju, koju, enda voodisse, enda padja peale panna selle väsinud pea. Ma ei taha iial ärgata, ma tahan jääda igavesti unistama enda unne ning magada, kuni see torm on möödas, see torm mu hinges. Kui see üldse iial vaibub….koju, ma tahan koju.
