Ka mehed nutavad
Jaanus armus ülikooli teisel kursusel. “See oli tõeline Tihemetsa Tiina, säärane söakas ja sõnakas piiga. Poole aasta pärast otsustasime abielluda. Kui viisime avaldused sisse, elas Tekliga Pöialpoiss (nii kutsusime last) Tiina kõhus oma kuuendat lootenädalat. Olime hullupööra õnnelikud, kui leidsime linnas ühe vanainimese juures omaette toa.” Seitsme kuu pärast sünnitas Tiina surnud beebi. See oli tilluke poiss. “Nutsime kaelakuti, kui saabus Tiina ema ja teatas, et võib-olla ongi parem, et nii juhtus. Me olevatki lapse kasvatamiseks veel liiga noored ja rohelised.” Ämm süüdistas Jaanust vastutustundetuses ja hoolimatuses. Mees olevat tema ainsa tütre elu ära rikkunud.
Noored lõpetasid ülikooli, nad suunati tööle Tiina kodulinna. Et kummagi asutusest polnud niipea korterit loota, asuti elama Tiina vanematekoju. “Kui heitsime õhtul voodisse, hiilis ämm susside lohinal nagu kummitus meie toa ukse taga. Kuulsime, kuidas ta kolistas seal põrandaharjaga, ohkis ja pomises omaette. Tiina palus tal ära minna, aga ämm vastas, et tema seisab või kõnnib oma majas seal, kus tema tahab. Ta pidas end õhtust õhtusse üleval nagu komblusvalvur.”
Jaanus tegi juttu uue lapse soetamisest, ent Tiina raputas tõrjuvalt pead. Ütles, et tahab hoopis elu nautida, kuniks veel noorust. Jaanus aimas, et ema teeb tütrele järjekindlalt ajupesu. Tiina hakkas üha sagedamini hilisõhtul koju tulema. Ta lõhnas veini ja suitsu järele ning tõi ettekäändeks töökaaslaste sünnipäevi ja sõbrannadega istumisi. Siis, ühel jaanuaripäeval teatas, et armastab teist meest ja kavatseb tollega abielluda. “Lahutasime. Jagada polnud meil midagi, ei vara ega lapsi. Kui pakkisin kohvrit, ilmus ämm uksele, rahulolev nägu peas, ja ütles, et minusugune õrnahingeline ilutseja poleks pidanud tema tütre poole vaatamagi. Tiinale istuvat mehelikud mehed ja tulised tunded.”
Armus nagu poisike
Jaanus pühkis järveäärse väikelinna tolmu jalgelt ja sõitis põhjarannikule, kodupaika. Ema avas ukse. Ta ei haletsenud ega kippunud käsivarrele patsutama. Ütles vaid, et tal on kahju. Ta teadis, mida tähendab üksi jääda, sest Jaanuse isagi oli pere aastaid tagasi hüljanud. “Olin 26aastane murtud ja petetud mees. Armastasin endiselt oma eksnaist. Tundsin, nagu seisaksin varemetel. Elu paistis ühtäkki mõttetu.”
Õhtuti nähti Jaanust sageli õllebaaris. “Mulle meeldis üksinda istuda, tühjendada kann või paar. See lõdvestas ja pakkus unustust. Tõmbusin üha rohkem endasse, ei seltsinud töökaaslastega ja lükkasin tagasi naiste lähenemiskatsed. Ma ei usaldanud kedagi, kõik seelikukandjad tundusid olevat lodevate elukommetega, litsakad.”
Aastad läksid. Jaanus sai ametikõrgendust, ent palk rändas enamasti nooblitesse kõrtsidesse. “Elasin tühja ja rutiinset poissmeheelu. Päeval tegin tööd, õhtul napsitasin. Nende vahele mahtusid ka mõned üheöösuhted.” Ema tegi kodus pojale kõik ette-taha ära, tuba oli soe ja söök laual. Vihmasel sügisõhtul, mil Jaanus tähistas paari semuga koos 42. sünnipäeva, saabus pööre. “Mul hakkasid kõhus tugevad valud, süda läks pahaks ja okses märkasin verd. Esimest korda elus viidi mind haiglasse kiirabiautoga.” Jaanusel avastati veritsev kaksteistsõrmiksoole haavand. “Arst ütles, et kui tahan elada, tuleb loobuda suitsetamisest ja joomisest ning hakata end tõsiselt ravima.”
Haiglas sai Jaanus tuttavaks Evega. Eve oli meditsiiniõde, heasüdamlik, tüsedusele kalduv blondiin. “Armusin nagu poisike, narrilt ja ülepeakaela. Ma ei hoolinud sellest, et naine oli minust viisteist aastat noorem ja kasvatas üksi nelja-aastast tütart.” Registreerimisele ei kutsutud sugulasi, sõpru ega töökaaslasi. Olid vaid nemad kaks ja lilleneiuks riietatud pisike Kristel. Jaanusest sai üleöö uus inimene. Ta hakkas maja ehitama ning kui sündis Margus, viis ta pisipoja poolelioleva ehituse juurde ja näitas talle, kus asub tulevane lastetuba. “Saada isaks, see on ühtaegu õnnistav ja hirmutav kogemus.” Aasta pärast koliti oma majja. “Pisipoiss tegi esimesi samme ja Kristel kutsus mind isaks. Olin üle pika aja maailma õnnelikem mees.”
Lusikaotsatäis õnne
Mõni kuu enne viiendat pulma-aastapäeva teatas Eve, et on rase ja laps polevat Jaanuse jagu. “Ta lausus seda nii kuradi rahulikult, nagu ütleks, et läheb poodi või et ostis uue laudlina. Kui ägestusin, karjus ta mulle näkku, et ma ei rahulda teda piisavalt ja tal on minuga igav elada. Mees, kellega ta kohtub, olevat kirglik ja vilunud armastaja. Mina olevat nagu diletant profi kõrval. Küsisin varjamatu irooniaga, kas te, naised, mõtlete kogu aeg ainult s e l l e peale? Aga hingeline kooskõla, südamete tõmme, ühise tuleviku võlu? Haiget tegi see, et kui arvasin rügavat oma naist lisavahetustes, aeles tema kusagil võõra mehega.”
Kõige raskem oli leppida asjaoluga, et pärast lahutust kaotas Jaanus sideme pojaga. Eve võttis lapsed ja kolis Soome koos ingerlasest elukaaslasega. “Ma ei salga, et nutsin taga oma last, armastust ja ilusaid aegu. Olen poega näinud kolm-neli korda, kui Eve on käinud temaga Eestis. Poiss võõristab mind ega ole nõus veetma koolivaheaegu minu seltsis. Ta on juba üksteist ja räägib väga viletsalt eesti keelt. Näed siis, milline lugu. Olen 54aastane, kuid õnne on mulle antud maitsta vaid lusikaotsalt. Ometi üritasin olla hea, mõistev ja armastav abikaasa.”
