Kaalukausil on elu!

Enesetapp pole paratamatus. Alati on teisi võimalusi, kuigi neid märgata tundub vahel liiga raske. Iga positiivne signaal ümbritsevatelt aitab meeleheitel inimesel valida elu.

“Verised lihakäntsakad hulpisid vee sees kausis, soolikad olid visatud koerale, kasukas sealsamas kõrval. See oli kõik, mis meie armsast kitsest järele jäänud,” meenutab Anita (17) pilti, mida ta nägi koolist tulles koduõuel. Toas räuskas purjus kasuisa. Teda ajasid marru suured ja maksmata mobiiltelefoniarved. Kui Anita julges pärida, millal ta nad tasuda kavatseb ja taas helistada saab, läks sõim veel suuremaks. Taas kord kuulis tüdruk, et ta on igavene must perse, kes on kõigis pere, eriti aga kasuisa hädades süüdi. Anita taandus oma tuppa. Õigemini ruumi, kus on tema asjad. Ust sel ees pole, sest muidu pole kasuisal ja emal võimalik tal silma peal hoida.

Talumatu hingevalu

Seljataga seitse aastat elu alkohoolikust kasuisa seltsis, verise lihavee imal lõhn ninas ja pilt armsast loomast silme ees, püüdis tüdruk rüübata kruusist sooja teed. Ärritatud kasuisa jauras ikka veel. Ema valas omakorda õli tulle, hurjutades, kui halb tüdruk ta on, pole millegagi rahul. Anital oli kapis purk antidepressante, mille neuroloog oli talle määranud peavalude leevendamiseks ja õhtul magamajäämiseks. Kuna need valu ei vähendanud, olid peaaegu kõik tabletid alles.

“Neelasin üle 30 tableti teed peale lonksates alla. Olin täiesti tuim. Mul oli vaid üks soov: saada lõpuks ometigi vaikust ja rahu! Vabaneda lõputust õudusest ja kõikematvast valust hinges,” räägib Anita. Kõneldes on ta rahulik ja asjalik, kuigi juhtunust on möödas vaid pool aastat. Kärmelt lisab ta, et tagantjärele kahetseb ta tehtut. Kahtles ta tegelikult juba elustamisjärgsel hommikul intensiivravipalatis toibudes, kuigi tundis end endiselt üksi ja õnnetuna.

Tõsi taga, mitte näitemäng

Esimene asi, mida tüdruk pärast kodus teadvusele tulekut mäletab, on maoloputuse sond kurgus ja askeldav kiirabibrigaad. “Mulle joodeti sisse liitreid vett, kurgus oli kõrvetav valu ja siis paiskus justkui kogu magu kõhust välja,” räägib Anita. Ta tunnistab, et enim tegi talle aga haiget hoopis see, et isegi ema ei tulnud temaga haiglasse kaasa. Kasuisa kohmas vaid, et milleks seda veel vaja oli. Järgmisel hommikul tõi ema küll hambaharja haiglasse, aga kiirustas kohe tööle. Ometi oli tal aega, et teha teatavaks enese ja kasuisa arvamus vahejuhtumi kohta: sellise tobeduse korraldas tütar kindlasti vaid teatri tegemiseks. Kiirabi kutsus siiski vist ema.

Anita hiljem emaga sel teemal ei rääkinud. Haiglast välja saades läks ta tagasi internaatkooli ning veetis seal ka nädalavahetused. “Mõtlesin, et arvaku, mis tahavad, ja elagu, kuidas oskavad. Mina komejanti ei teinud ja enam nii edasi elada ei suuda. Püüan kooli lõpetada ja edasi õppida,” arutleb Anita. Ta usub, et temast saaks näiteks hea sotsiaaltöötaja: tema juba õnnetuid lapsi hätta ei jätaks.

Viimane piisk

“Verine tapatöö koduõuel, lisaks kasuisa agressiivne ja mõnitav käitumine näivad olevat need traumaatilised sündmused ehk viimane piisk kannatuste karikas, mis ajendas Anitat endalt elu võtma,” arutleb Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi teadur, psühholoogiline nõustaja Merike Sisask. See seik eraldivõetuna polnud aga ainus põhjus, mille pärast Anita suitsiidikatse toime pani. Selleni jõudmise taga oli pikem protsess ning terve sündmuste ahel: aastatepikkune kodune elu, kus tal oli suur puudus pere toetusest, vanemate pühendunud ning järjekindlast hoolitsusest ja siirast armastusest.

Ka polnud tal kodus vajalikku turvatunnet: ette hoiatamata võis kasuisa ta kodust välja visata, nappis toitu, sageli ei saanud ta end välja magada, teda ähvardati ja mõnitati. Seetõttu oli tal ka raskusi koolis edasijõudmisega. Tüdruk igatses ka ema kaitsvaid sõnu, need jäid paraku tulemata. Arvatavasti mitte pahatahtlikkusest. Ilmselt oli ema liiga hõivatud oma elumuredega. Kõik need on Merike Sisaski sõnul riskitegurid, mis kallutavad inimest enesetapule või selle katsele.

Imeline tugevus

Samas on tema hinnangul Anital väga palju isiksuseomadusi, mis teda kaitsevad. “Kui suitsidaalsele inimesele on tavaliselt iseloomulik sügav lootusetuse tunne ja abitus, siis Anita, vastupidi, otsib teadlikult tuge. Ta on aktiivne, üritab leida lahendusi, mõtleb tulevikule,” arvab Merike Sisask. Tüdruk ei karda suhelda ega abi paluda ei psühholoogidelt, sotsiaaltöötajatelt, lastekaitsest ega politseist.

Merike Sisaski arvates on alles 17aastase tüdruku oskus näha ja analüüsida ümbritsevat lausa hämmastav. Rõõmustab ka asjaolu, et Anita puhul langevad ära teisedki tugevad suitsidaalse käitumise riskitegurid, nagu pingete maandamine suitsetamise, alkoholi ja narkootikumide abil. Anita on enda jaoks väga selgesõnaliselt paika pannud, et neist ei ole kasu.

Suurt rõõmu tegi Anitale teda haiglas nõustanud psühholoog. “Mind kaua ja põhjalikult kuulanud ja küsitlenud, ütles ta otse, et hull ma pole ja kangeid rahusteid ei vaja,” räägib Anita. “Õpetas hoopis, kuidas argimuredega toime tulla. Seletas, et ma pean õppima rõõmu tundma väikestest asjadest, näiteks moosisaiast. Leidma inimesi, kes mind mõistavad ja toetavad.”

Sõbrad toeks

Anital on kaks head sõbrannat, kellega ta saab kõigest rääkida. Nemad teavad ka ta kodust olukorda ning tunnistasid teda haiglas vaatamas käies, et imestasid juba ammu Anita kannatliku meele üle. Pole kerge elada koos emaga, kes kuulutab tütrele: “Sa oled igavene energiavampiir. Kui ma ära suren, jääb see sinu südametunnistusele!” Anita laiutab sellise jubeda ütlemise peale käsi ega oska öelda, kumba on valusam taluda, kas ränki süüdistusi või ignoreerimist.

Oma poiss-sõbraga lõpetas Anita ise suhtlemise. “Ta oli kena ja vahva, aga tal käisid mu kodustest probleemidest tingitud meeleolumuutused üle jõu,” räägib Anita. Noormees palus tal küll ise oma muredest rääkida, ei suutnud aga kuuldut taluda. Siis märkas tüdruk, et sõber joob üha rohkem. Põhjuseks tõi ta asjaolu, et ei suuda oma sõbratari piisavalt aidata ning kannatab selle pärast. “Siis tegingi meie suhtele lõpu. Tohutult valus oli, aga ma tõesti ei vaja oma ellu veel ühte inimest, kes enda sõnul joob minu pärast!” selgitab Anita.

Tulge mõistusele!

Pärast endaga toimunut loeb Anita suurema tähelepanuga artikleid enesetappude teemadel ja imestab, kui kergekäeliselt neis hinnanguid antakse. “Konkreetse inimese olukorda tundmata kuulutatakse enesetapu tegija küll nõrgaks, küll haigeks. Ehk on nende seas ka neid, aga niiviisi laia latiga lajatades tekib vaid uusi masendunud üritajaid juurde,” hoiatab tüdruk. Eriti ettevaatamatu on tema arvates näiteks ajalehes pikalt-laialt arutada, kuidas täpselt on end võimalik ära tappa! Kui mõnel mustade mõtetega inimesel seni fantaasiat nappis, siis nüüd on tal idee kindlasti olemas.

Samas on Anitas enesekindlust. Ta usub, et on üleelatust nii palju õppinud, et ei lase endale enam liiga teha. Ka oskab ta senisest paremini toime tulla ja keskendub tulevikule. “Kui minul kord pere ja lapsed on, teen ma kõik endast oleneva, et neid armastusega ümbritseda. Ja kui raskusi tuleb, siis õpetan neile, et väikesi rõõme suureks mõeldes saab usu headusesse ja armastusse tagasi,” räägib Anita.