Kainena kaotasin oma sõbrad
Olen 17-aastane. Eksivad need, kes arvavad, et olen elu allakäigutrepi viimastel astmetel ning kohe-kohe lõppu jõudmas. Ei, mina pole kunagi alkoholi küüsis vaevelnud. Ma pole isegi korralikult täis olnud, pohmakast rääkimata! Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu — just liigne karskus viis mind sõpradest lahku.
Olen maal sündinud ja kasvanud ning usun siiani, et minu kodukülast paremat kohta lapseaastate veetmiseks Eestimaal ei leidu. Mul oli igati õnnelik lapsepõlv. Mul on kaks aastat vanem õde, kellega koos kõik lollused läbi tegime. Meile polnud võõrad jõejääle uisutama minek või keldri taga lõkke tegemine — vanemate keelule vaatamata. Olime parajalt vastikud lapsed. Loodan, et emme-issi on need lollused meile juba andestanud.
Minu esimene kool oli väga väike. Kui mina kooliteed alustasin, oli seal õpilasi kuuekümne ringis, kui lõpetasin, ainult kakskümmend seitse. Meie kool oli meeletult ühtne. Minu klassis käisid ainult tüdrukud ja meie seitsmekesi olime parimad sõbrannad. Suhtlesin tihedalt ka endast aasta-kaks vanemate õpilastega.
Nii et lisaks imelistele tita-aastatele veetsin maal ka unustamatu kooliea.
Idüllilist elu jätkus mulle neljateistkümnenda eluaastani. Siis selgus, et meie kool pannakse kinni. Meil, kogu elu koos kasvanud lastel, seisis ees sunnitud lahkuminek. Uuest sügisest olin suure linnakooli õpilaste nimekirjas.
Ainsaks tuttavaks näoks kogu koolis oli mu parim sõbranna Monika, kellega koos olime linna tulnud. Enamik endisi koolikaaslasi olid haridustee jätkamiseks valinud mõne kodule lähemal asuva variandi.
Ainuüksi minu uues klassis käis rohkem õpilasi kui endises koolis kokku! Võite ette kujutada, et kohanemine polnud sugugi kerge. Olin siiralt õnnelik, et minu kõrval oli sõbranna, kellega koos saime raskustest üle.
Suvi enne linnakooli minekut oli imeline. Veetsime kõik õhtud oma kambaga küla peal hulkudes, koolimaja juures istudes või korvpalli mängides. Alkohol oli tol ajal meie jaoks suhteliselt võõras mõiste. Meil oli selletagi lõbus!
Esimesel linna-aastal ootasin pikisilmi nädalavahetusi ja vaheaegu. Siis oli kogu meie kamp jälle maal ning tundus, et kõik on nagu vanasti.
Järk-järgult aga hakkas meie seltskonda imenduma alkohol. Ma ei mõistnud siis ega mõista praegugi: miks on vaja juua?
Minu vanemad ei ole küll täiskarsklased, kuid mulle ei meenu ka, et oleksin neid kunagi purjus näinud olevat. Pokaal vahuveini vana-aasta õhtul ei ole ju kuritegu.
Igal juhul mind on õpetatud, et joomine on paha — nii lapselikult kui see ka ei kõla. Ma järgisin seda õpetust neljateistkümneaastaselt, järgin praegu ning loodan, et edaspidigi.
Kui kohalikud noored mulle alkoholi pakkusid, keeldusin ma alati. Seda mõisteti, sest ma olin ju tegelikult meie seltskonnast kõige noorem. Suhtumine oli umbes selline: las kasvab natuke, küllme jõuame koos veel juua! Võiks öelda, et kuigi nägime harvem, püsis meie külaidüll veel terve aasta, mis sest, et meiega oli liitunud kutsumata külalisena alkohol.
Meie lahusolekuaastate teisest sügisest muutus aga kõik. Korraga ei olnud kellelgi enam aega ja võib-olla ka tahtmist nädalavahetustel maale tulla. Tegelikult ei olnud ka mul endal eriti aega — ees oli põhikooli lõpetamine. Läks nii, et ma ei näinudki enamikku oma sõpradest terve aasta. Ja uuel suvel ei olnud miski enam endine…
Meie esimene kohtumine oli päris lõbus. Enamik polnud üksteist ammu näinud. Vahetati muljeid ja kogemusi. Kuid juba siis, suve esimesel koosistumisel, märkasin, et alkohol ei ole mu sõprade jaoks enam lihtsalt tujuparandaja. See oli muutunud osaks nende elust.
Ma ei ürita väita, et nad olid alkohoolikud. Ei, kaugel sellest. Tegelikult on ju peaaegu kõigi noorte elus etapp, mil viinapudeliga lähemalt sõprust peetakse.
Ka mulle pakuti õlut ja viina ja kurat teab millist solki veel. Ma keeldusin.
“Miks?” tahtsid vähemalt viis inimest korraga teada. Vabandus, et ma lihtsalt ei joo, neid ei rahuldanud. Seda ei usutud. Küsiti veel üle: tüdruk, kui vana sa oled!? Nagu oleks see passi kirjutatud, et nii, nüüd oled sa kuusteist aastat vana, aeg on jooma hakata!
Siis pakuti välja versioon, et ma häbenen koos kohalike noortega juua või kardan, et mu isa saab teada. Appi, milline haiglane suhtumine! Miks on seda nii raske mõista, et maailmas leidub ka erandeid, kellele ei ole hea tuju tekkimiseks alkoholi vaja!? Miks ei saada aru, et mõne inimese noorus võib ka joomata mööduda?
Saime peaaegu iga päev kokku ja iga päev kordus sama asi: mulle pakuti alkoholi ja mina keeldusin. Kuigi mina olin kaine, ei erinenud ma teistest sugugi. Nagu juba öeldud — ka ilma alkoholita on võimalik lõbus ja ülemeelik olla.
Ma püüdsin meie kohalikke mõista ja nende joomist mitte tähele panna, kuid mõnikord viskas minulgi üle. Eelistasin mõnel õhtul Monikaga kahekesi küla vahel hulkuda.
Monika on samade põhimõtetega. Tema enesekindlus on mulle suureks eeskujuks olnud. Kes teab, võib-olla oleks ma mõnikord teiste survele järele andnud ja end korralikult koomasse joonud, kui minu kõrval poleks olnud teda — inimest, kes vihkab alkoholi veelgi rohkem kui mina.
Temaga koos on meil alati lõbus. Me oleme parandamatud naljatilgad ja oi, millise kujutlusvõimega! Me võime ükskõik millise fakti naljaks pöörata ja siis ennast lolliks naerda.
Ja kui me seal küla vahel kahekesi pöörastena naersime ja mõne teise noorega kokku sattusime, tehti järeldus — me olevat maani täis! Sellele järgnes kohe järgmine järeldus: kahekesi kõlbab juua, teistega koos mitte…
Järk-järgult hakkasin tajuma, et olen oma armsast kambast võõrdumas. Minuga küll suheldi ja meil oli ka väga ilusaid aegu, aga suurematele koosistumistele mind enam ei kutsutud.
Kord küsisin otse, et milles asi on. Miks ma nende kampa enam ei sobi?
Vastus oli sama otsekohene: “Sul ei ole seal midagi teha. Meil läheb suuremaks joominguks.”
Tegelikult teadsin ma ammu, et meie võõraksjäämise põhjus on minu karskus, aga siiani olin üritanud sellest mööda piiluda. Nüüd sunniti mind tõele otsa vaatama.
Ma olen igav inimene, sest ma ei joo!
Niinimetatud sõprade ees jäin ükskõikseks. No hea küll — kui ma ei sobi teie seltskonda, mis seal ikka! Mul on ka teisi sõpru, kes mõistavad ja austavad mu põhimõtteid.
Tegelikult ei olnud mul sugugi nii lihtne kogu elu kestnud tutvustest kahe minutiga loobuda. Minu naiivne lapsemeel ei tahtnud kuidagi uskuda, et sellist püha asja nagu sõprus on võimalik pudeli vastu vahetada. See ei saanud lihtsalt võimalik olla!
Mingil hetkel mõtlesin, et mis oleks, kui jooks ennast maani täis. Nii saaks teistele (ja eelkõige ilmselt iseendale) tõestada, suudan juua küll, ma pole neist kehvem.
Kuid minu “õudne” iseloom tõstis pead. Ma ei kavatse mingite mõttetute tegelaste pärast loobuda oma põhimõtetest!
Nad ei ole seda väärt! Ja ma ei vaja sõpru, kellel ei ole selle sõna tähendusest õrna aimugi!
Mul oli Monika, kes mind rohkem kui sada protsenti mõistis. Ka linnas oli mul paar tõeliselt head (karsklasest) sõpra. Ja ma olin õnnelik. Väljas käisin edasi, kuid ainult Monikaga. Ma ei vältinud oma endisi sõpru, kuid ei teinud ka midagi selleks, et nendega kokku saada.
Järgnesid arvukad kuulujutud alates sellest, et olen hullult ülbe. Küla peal levisid kõlakad, et mina olevat meie bussijaama ära sodinud ja koolist lendavat ma ka oma puudumiste ning halbade hinnete tõttu kohe välja (mis sellest, et tunnistusel olid mul tegelikult kõik neljad-viied).
Mul tekkis üsna varsti kõigi oma ekssõprade vastu sügav ükskõiksus. Las levitavad oma haigeid jutukesi! Kelle mure see on? Minu oma küll mitte.
Suvega muutusin palju otsekohesemaks, julgemaks, enesekindlamaks. Uuel kooliaastal leidsin endale rea uusi sõpru, nende hulgas ka inimesi, kes ise küll jõid, kuid samas minu karskust austasid. Teatud mõttes oli selle suvega üks etapp mu elust läbi saanud.
Linnasõprade seltsis tundsin ma ennast hästi ja vabalt. Ma sain olla mina ise. Ma üldse usun, et mul on elus sõpradega kohe väga vedanud.
Uus suvi. Käisime Monikaga väljas. Kui rahvas tegi kindlaks, et me jätkuvalt ei joo ning nende seltskonnast huvitatud ei ole, järgnesid uued kuulujutud.
Tegelikult olevat me end linnas täiega põhja joonud. Veel enam — me olevat lausa narkomaanid! Ning millised elukombed meil on!
Suve alguses olime nende arvates litsid, suve lõpus aga lesbid. Selline jutt tuli vist sellest, et me Monikaga kogu aeg koos ringi liikusime ja kuna maal polnud meid keegi ühegi poisiga näinud. Aga ma ei kavatsegi oma poisse endistele sõpradele vahtimiseks tuua! Kui midagi jõllitada tahavad, mingu muuseumisse…
Mida mul öelda on? Seda, et ma olen üliõnnelik inimene. Mul on supersõbrad. Neid on nii poisse kui tüdrukuid. Peale Monika on nad kõik linnast. Mul on ülilahe perekond ja ma olen oma eluga rahul.
Tegelikult olen ma vist suhteliselt kummaline nähtus: rohkem kui seitseteist aastat ära elatud, aga pole veel kordagi suitsetanud! Ma küll tean, mis maitsega on õlu, viin ja teised enamlevinud alkohoolsed joogid, kuid mitte kunagi pole ma neid üle tarbinud. Ühelgi hommikul pole ma ärganud pohmakaga.
Ma usun, et ega ma päris karsklasena just hauani ei ela. Oleks vist vähe imelik surra korralikku pohmakat tundmata? Aga iga asi juhtub omal ajal ja siis, kui ma selleks valmis olen, mitte siis, kui sõbrad nõuavad.
Mida ma selle looga õieti öelda tahtsingi?
Võib-olla seda, et mõistan täielikult noori, kes hakkavad jooma sellepärast, et kampa kuuluda. Et tunda end teistega võrdväärsena. Ma tean, kui raske on jääda iseendaks ning kiusatusele vastu astuda.
Praegu tahaksin ma karjuda: noored, elage oma elu ise ja ärge laske mitte kellelgi seda teiste tahtmise järgi ümber kujundada! Ma tean, et see võib raske olla, aga keegi polegi öelnud, et elu on kerge…
