Kairi arutleb: kui mees on ema poolt abituks poputatud, on väga raske teda ümber õpetada
Pidevalt heidetakse naistele ette õpitud abitust. Et ei saa lambipirni vahetamisega hakkama ja raskeid kotte ei jaksa vedada ja kehvemal päeval ei saa ise ust ka hästi lahti. Jah, see on ÕPITUD ABITUS, mida me kasutame lihtsalt sellepärast, et me saame seda teha. Aga on veel olemas ka ÕPETATUD ABITUS. Ja seda sündroomi esineb nii naistel kui meestel.
Kunagi juhtus selline lugu. Üks mu sõbranna leidis uue armastuse. Mees oli hell ja hea, ainult natuke abitu. Või noh, tegelikult abituks muutus mees alles siis, kui ta mu sõbrannaga kokku kolis. Enne oli mees tõeline lõvi, kes lakaga vehkides oma õigust taga nõudis ja kui kusagil mõni hiir piiksuda julges, siis möirgas nii, et mu sõbranna tema kõrval emalõvina uhkusest kohevile läks. Ühesõnaga, mees oli edukas tööl ja tegija oma hobiringkonnas, aga kodus sai lõvist midagi kodustatud jänese ja laisklooma vahepealset. Kui vähegi võimalik oli, siis ta lihtsalt lesis. Kui midagi juhtus, siis ta põgenes. (Näiteks ta tormas kiljudes uksest välja, kui pesumasina toru seina seest välja hüppas ja vesi lendama hakkas.) Ta oli abitu kõige igapäevasemates olukordades. Ta ei ulatunud hästi pliidini, et endale toitu juurde tõsta. Ta ei suutnud endale meelde jätta, mis nupust kohvimasin tööle käib.
See mees oli üks täitsa puhastverd Eesti mees, aga eesti vanasõnad olid talle küll natuke valesti meelde jäänud. Ta arvas, et “pika pilli peale tuleb ilu“ ja et „kui saba on kinni, siis on nokk lahti, ja kui saba on lahti, siis on nokk ikka lahti“. Lisaks oli ta kindel, et „töö ei kiida kedagi“ ja „kus häda näed laita, seal laida“. Sõbranna sai olla teenindaja, kellele jäeti mulje, et ega ta oma tööga ikka nii hästi, kui tarvis, hakkama ei saa.
Sõbranna oli esiti täiesti hämmeldunud — sellepärast ta taluski sellist situatsiooni päris kaua, enne kui reageeris. Ta lihtsalt ei saanud aru, kuidas oli juhtunud nii, et samal hetkel, kui ta just oli hakanud kuulma enda sees bioloogilise kella tiksumist, sest tema kõrval oli ometigi uhke ja viljakas isalõvi, saigi ta juba beebi kätte. Sellise tavalise beebi, et pesed köögis nõusid ja ühe jalaga kiigutad hälli, et väikemees tuttu jääks. Veidi ülekantud tähenduses muidugi: ta pidi mehekest lohutama ja nunnutama, kui tal tööl polnud hästi läinud ja kiitma, kui tubli ta on ja kuidas tema ülemusel on endal mingi probleem, kui ta teda tunnustada ei mõista. Ja kõige selle peale ei saanud ta vastu muud kui lihtsalt „privileegi“ omada enda kodus sellist huvitavat olevust.
Ühel nädalavahetusel tuli mehele tema ema külla. See oli silmiavav nädalavahetus. Kohe, kui pojake emale uksele vastu läks, silus emme oma lapsukese juukseid ja küsis sõbranna käest etteheitvalt, miks ta temaga juuksuris pole käinud. Kui sõbrants mulle seda naerdes rääkis, siis ta ütles, et nii kahju, et talle sel hetkel ühtegi head vastust pähe ei tulnud — ta oli lihtsalt liiga pahviks löödud. Ta oleks võinud öelda midagi sellist, et „aga me just käisime temaga näitusel ja seal öeldi, et on just paras karvapikkus.“
Too õhtu mööduski peamiselt sel moel, et ämm uuris mu sõbrannalt, kas ta seda või toda toitu on teinud ta pojakesele, sest poeg nii väga armastab seda ja kas sõbranna ikka teab, et talle ei meeldi tugevad naiste parfüümid, et sõbranna peaks kasutama mingit õrna lillelõhnalist parfüümi. Aga tõeline pomm tuli järgmisel hommikul: sõbrants ja ämm kohtusid köögis ja ämm uuris, kus ta poeg on. „Magab veel,“ vastas sõbranna. „Aga hakkas juba nihelema, kui alla tulin, nii et küll varsti ärkab.“ „Oi-oi, mine paku talle ruttu midagi äratuseks,“ kiirustas sõbrannat nüüd tema ämm. „Mida?“ ei saanud sõbranna hästi aru, oma peas juba õõvastusega mõeldes, et kas tõepoolest ämm soovitab, et ta läheks pakuks ome mehele väikest hommikust kähkukat. „No koori mõned puuviljad kasvõi, muud sa ju enam ei jõua,“ nähvas ämm vastu.
Ma ei mäletagi, kuidas see suhe täpselt lõppes. Igatahes ta lõppes. Kui mees on õpetatud abituks, on väga raske teda ümber õpetada. Öeldakse küll, et inimest peab armastama sellisena, nagu ta on, aga see on mõnel juhul väga raske.
Ja ma tean, millest ma räägin. On ka mind abituks õpetatud mitmes vallas. Mõndasid asju on õpetanud mu ema ja mõndasid eksmees. Olen näinud vaeva, et uuesti mitteabituks õppida. Kui abituse sündroom on vaid kergete sümptomitega nagu mul, siis on sellest väljatulek hea ja arendav elu õppetund, mille eest võin oma lähedastele tänulik olla. Kui aga tegu on abituse sündroomi raskekujulise vormiga nagu eespool kirjeldatud mehe puhul, siis on karta, et see on ravimatu ja see inimene vajab eluks ajaks hooldajat. Minu sõbranna see olla ei tahtnud, aga on naisi, kes on valmis seda tegema. Nii et polegi muret, küll iga pott leiab kaane, lihtsalt huvitav, kui kirju on maailm.
