Kameeleonnaised

Kas olete tähele pannud, kuidas mõni naine teeb uude suhtesse astu­des läbi justkui ümbersünni? Kui ta armub punkarisse, klõpsuvad nagu imeväel jaki külge needid-haaknõelad. Kui väljavalituks saab rahvaluuleteadlane, mähkub naine muhu kampsunisse. Kui tema süda­me paneb põksuma aga klubigur­maan, õõtsutab ta varsti oma puusi house-muusika rütmis. Saage tuttavaks, selline on ka­meeleonnaine.

Kameelonnaise käitumine tekitab tavalises inimeses hul­galiselt küsimusi. Mis paneb teda selliseid muutumismän­ge mängima? Kas ta üritab oma armsamale igal juhul meeldida või haarab teda nägude vahetamise maania? Kas see on märk enesekindluse puudumisest või hoopis julgelt eksperimenteeriv eneseotsing?

Aprilli Stiilis:

Kas laristada või säästa ehk kuhu kaob sinu raha?

Mehed pärast lahutust

Koomikud jumala armust

Keha suveks supervormi!

APRILLI STIILIGA KAASAS KA ILU-ERI SALONG!

Telli ajakiri!

“Moekunsti vastu tunnen kirge endiselt, kuid mind ei huvi­ta enam küsimused, mis on mood ja trend?” Tiina huvia­lad on läinud laiemaks, kõige keskmes on aga muidugi pe­rekond. “Olen paksem ja koledam kui kunagi varem, kuid ka õnnelikum kui iialgi varem!” kuulutab ta.

Ei tahaks uskuda, et see on sama Tiina Tiitus, keda Eesti Ekspress kuus aastat tagasi eesti moekunsti raudseks leediks tituleeris, kes nägi fotodel välja glamuurne femme fatale ning nähvas Postimehes, et matsakad ja paksud tu­leks saata kõik kaalujälgijaks. “Arvan, et kardinaalselt ma ei muutu,” teatas ta toonases intervjuus. “Olen peaaegu leidnud selle, mis võiks minu moodi olla.” Ometigi ei mee­nuta Tiina juba aastaid neid sõnu lausunud vampnaist, kes juuksed mustaks ja huuled punaseks värvis.

“Mul on neid imidzheid olnu palju rohkem, kui teatakse,” muigab Tiina nüüd. Tema imagomuutused on nagu poolko­gemata langenud ajaliselt kokku pöördeliste hetkedega isiklikus elus.

Alustas ta enda sõnul halli hiirekesena. 20aastaselt läks mehele oma kandist pärit poisile, Modern Foxi trompetisti­le, kes nagu päästerõngas hiivas maatüdruku võimaluste­rohkesse pealinna. “Kartsin inimesi, ei julgenud õieti rää­kidagi. Olin täiesti välja arenemata, nagu valge leht,” rää­gib Tiina. Kahe aasta möödudes otsustas ta aga mehest lahutada, värvis juuksed blondiks ja astus oma elu järgmi­sesse etappi.

Kursakaaslased ERKIs imestasid, kas nende kursusele on uus tüdruk tekkinud? See oli maailmale avanenud Tiina, kes äratas tähelepanu ja reisis palju. “Siis kohtusin skaa­lal täiesti vastupidise mehega: Linnar Viigiga. Kui esime­ne oli hästi pehmeke, siis tema oli kardinaalselt teist tüüpi: jõuline, tuntud ja tunnustatud,” meenutab Tiina.

“Ta ei andnud mulle kunagi mingeid lubadusi, aga mille­gipärast ma ikkagi lootsin…” annab naine mõista, et viis aastat kestnud suhe oli valus.

Tagantjärele arvab ta, et tunnete asemel juhtisid kooselu võimumängud. Võitlusaldis moekunstnik omandas külma femme fatale’i imago. Asutas oma stuudio ja töötas päe­vad läbi. Juuksevärv tegi 180kraadise pöörde blondist mustaks ning üha sagedamini figureeris see sitsiilia-leseli­ku välimusega naine ka meedias. “Olen täheldanud sellist kummalist asja, et kui naised, kes pole loomulikud brüne­tid, värvivad oma pea mustaks, on see märk sellest, et mi­dagi on valesti. Ta nagu varjaks midagi…” mõtiskleb Tiina praegu.

Lahkumineku järel sai temast salguline satään, enda mee­lest kõige peenem ja ilusam naine maailmas. Kõik oli joo­nes, aga mida ei olnud, oli armastus. Martini tulekut oma ellu mäletab Tiina sellisena nagu komöödiafilmis, kui proz­hektor langeb näitlejale ja kõlab tseremoniaalne da-da-daaa. See oli hetkeline äratundmine, et mees on õige.

Esimene asi, mida Martin Tiinale ütles, oli: ära värvi en­nast! Naine unustas hea meelega varem kohustuslikuna tundunud meigi ja parfüümid. Nüüd saab ta olla täpselt sellise näoga, nagu ta tegelikult on.

Stella muundumised

23aastase Stella Vainikko juuksed on olnud punast värvi juba aastaid. Kuid sellele vaatamata on ta erinevate meeste kõrval olnud täiesti erinev inimene

Kui Stella oli 16aastane, kolis ta kokku elama oma prant­suse keele õpetajaga. “Vaatasin, suu ammuli, pealt, kui­das asjad maailmas käivad,” räägib ta elavalt. Nagu Loli­ta, käitus ta täpselt nii, nagu elukaaslane õigeks pidas. “Kuna mul polnud mingit malli, mille järgi otsustada, et ta­han seda või teist, tundusid tema tõekspidamised väga head.”

Tagantjärele näeb Stella, et surus end ülekohtuselt palju alla. Näiteks sõbrannadega ööklubis käimine oli täiesti vä­listatud. Samal ajal, kui temaealised mööda diskoteeke tii­rutasid, käis Stella teatris ja luges poognate viisi prantsu­se kirjandust. “See kõik oli hästi positiivne, kuid mingil hetkel mõistsin, et minu huvid on teised. Olin vihane, et meie suhe ei arenenud edasi. Ootasin, millal tulevad suu­red kimbud roose, maja ja lapsed, kuid see oli non­senss,” sõnab ta.

Pärast lahkuminekut asus Stella õppima Tartu Kõrgemas­se Kunstikooli arvutigraafikat. Uus keskkond, uued sõbrad-tuttavad. Ja ennäe: tema teiseks väljavalituks osutus samuti õpetaja. “Leidsin temas seda, mida ma eel­mises mehes ei näinud,” nendib Stella. Eraklik intellek­tuaali-tibi muutus sotsiaalselt aktiivseks, põhiliseks suht­lusringkonnaks boheemlased. Kõik oli väga hästi hetkeni, mil ta märkas, et temast on jällegi saanud lihtsalt järgmi­se mehe naine. “Mind teati selle järgi, et olin selle mehe­ga koos, minu sõpruskond koosnes ainult tema sõpra­dest,” räägib ta. Suhe vajus lihtsalt ära nagu esimenegi. Stella aga vajas võrdset partnerlust ja tulevärki.

Tükk aega ei suutnud ta uskuda, et tema jaoks leidub kuskil just see keegi õige. Aga siis, kui ta seda kõige vä­hem ootas, ratsutaski kohale prints valgel hobusel: Karl, ööklubi direktor, prantsuse kirjandusest ja molbertist sa­ma kaugel nagu Marss Maast. Esialgu ei osanud Stella ka oma pöörasemates fantaasiates ette kujutada, et Karlist saab tema järgmine elukaaslane. “Ta oli nii närviline, absoluutselt mitte minu tüüpi,” muheleb Stella. “Aga samas pole keegi mind niiviisi naerma pannud.” Karli kõrval võib klubi perenaise staatusesse tõusnud tüdruk olla see, kes ta tegelikult on. “Võime koos teha igasugu lollusi, just nagu Bonnie ja Clyde!” hõiskab Stella silmade särades. Kes oleks võinud arvata, et kahe patsiga kunsti­kooli-tüdruk näeb mõni aasta hiljem välja nagu mõni maf­fiabossi pruut: võrksukad, tikk-kontsad, punased küüned ja punane BMW!?

Kameeleonnaise anatoomia

“Kui keegi peaks minu kohta ütlema selgrootu, siis see mulle loomulikult ei meeldiks,” tunnistab Stella. “Tegeli­kult tean ma väga hästi, kes ma olen ja mida oma elust tahan. Mul on mu looming ja armastus ja kumbagi ei saa keegi mult ära võtta!” Muutumismaania põhjuseks toob Stella vanaaegse lähenemise naise rollile.

“Olen oma mehe naine — kael, kes keerab pead — ja see meeldib mulle,” ütleb ta. Stella on kindel, et naise üks olu­lisemaid voorusi on kohanemisvõime. Suhte püsivuse ta­gatiseks olevat see, et naine ei suru ennast alla, vaid saab aru, miks mees arvab või tahab teisiti. Siis ei mõjugi partneri järgi kohandumine millestki loobumise või valeta­misena.

“Kuid enda jaoks olulistest asjadest ei tohiks mitte kuna­gi loobuda,” sõnab tüdruk oma kogemustele toetudes. “Karli kõrval olen teinud ühe vea: talle ei meeldinud, et käin langevarjuga hüppamas ja eelmisel suvel jäi mul see kõik pooleli. Aga ise vedas mind lumelauaga sõitma, mis on poole ohtlikum!” Suvel ootab meest revansh.

“Võidakse arvata, et ma olin varem glamuurne, kuid tege­likult ei olnud ma seda, elasin üsna lihtsat elu,” tutvustab Tiinagi oma fassaaditagust. “Kandsin erinevaid maske ja mingil hetkel olin sellest kohutavalt väsinud,” ohkab ta. Oma ümbersündide põhjusena näeb ta meeleheitlikke lä­heduse ja armastuse otsinguid: “Kõik meie teod on sihi­tud sellele, et meid armastataks. Kogu see välise harimi­ne ja ilusaks tegemine tuleb kartusest, et ma ei meeldi teistele.” Partnereid otsitakse nagu kaupa turul: kunde­sid huvitavad eelkõige vanus ja välimus. “Tegelikult peaks armastatut otsima kinnisilmi, hääle ja lõhna, hoo­pis muude asjade järgi.” Ja paaritumismaskeraad koos erinevate pooside ja maskidega kaotabki mõtte.

“Tunnen, et lähen järjest rohkem oma nägu ja saan üha julgemaks, kuigi teistele võib jääda mulje, et olen muutu­nud hästi tasaseks,” jätkab Tiina. “Tegelikult on näiteks lapse sünnitamine tohutult suur julgustükk, eriti veel kol­mekümneviieselt, nagu mina seda tegin. Isegi ümber­maailmareis ei ole sellega võrreldav.”

Ehkki Tiina on oma otsingutes “kõvasti peksa saanud”, on ta kindel, et iga inimene peaks nendega aktiivselt te­gelema. Siis võib olla kindel, et elus tehtud apsakaid ei pea enam läbi elama. “Osadel on otsingud rohkem inten­ siivsemad, teistel vähem. Viimased peavad selleks lihtsalt rohkem elusid kulutama,” arvab ta.