Kas alati on õige see esmamulje, mille teised meist saavad? Kas ikka on nii lihtne meid „lugeda”, kui me seda ei soovi? Kui õigesti me ise mõistame teisi esimesel kohtumisel? Kas tasub tundma õppida vestluskaaslase miimika ja žestide keelt või ei sõltu meie taju õpitud teadmistest?

Geneetilisel tasandil

Me ei suuda teise inimese mõtteid lugeda, kuid ilmutades tähelepanelikkust võib igaüks meist tunnetada neid ning häälestada end instinktiivselt teisega ühele lainele.

Esimene mulje põhineb vaevutajatavatel aistingutel — lõhn, naha struktuur, hääle tämber — need sisaldavad terve hulga faktoreid. Kõigepealt tutvuvad kehad ja alles siis hinged.

Ekspertide meelest on meie esimene reaktsioon uue inimesega kohtudes seotud inimkonna geneetilise ajalooga. Psühholoog Max Eggert selgitab: „Sajandite kestel on meie esiisad ellujäämise nimel õppinud kiiresti hindama võõraid. Kes nad on — sõbrad, vaenlased või hoopiski potentsiaalne toit?” Ja tõesti, tutvumise hetkel me ei jõua millegi üle järele mõelda ega midagi analüüsida. Meie esimene intuitiivne hinnang rajaneb eelkõige enesesäilitamise instinktil. Üritame mõista, kes meie ees on, kas sõber või vaenlane, liitlane või see, kelle poolt võib oodata ohtu? Esimene mulje on spontaanne, see on alati tahtmatu reaktsioon tundmatu näo ootamatusele ja uudsusele. Tema näojoonte, žestide, kõnemaneeri, riietusstiili ja käitumise ning energeetika põhjal kujuneb mulje inimese isiksusest, eluviisidest ja väärtustest.

Kõigest üksainus pilk

Esimene mulje tekib silmapilkselt. Ameerika psühholoog Alex Todorov tõestas, et meie aju koostab arvamuse teisest inimesest kümnendiku sekundi jooksul. Selleks piisab, kui vaadata talle näkku. Peale selle võtame me esimese seitsme sekundiga tundmatu suhtes vastu 11 (!) otsust. Hindame silmadega tema sissetulekute taseme, tema intellekti, siiruse, konfliktsuse, seksuaalse orientatsiooni, edukuse ja poliitilised vaated, väärtuste skaala, etnilise kuuluvuse ja sotsiaalse veetluse ning oma isikliku usalduse suuruse tema suhtes.

Ilma arutlema asumata me teame juba, kas ta meeldib meile või on eemaletõukav, kas tekitab sõbralikke või vaenulikke tundeid.

Meie mulje kujundavad emotsioonid, mis tekivad kohtumisel. Kusjuures aju võtab need vastu kiiremini, kui näiteks „määrab” inimese soo. Emotsioonid võivad olla positiivsed — rõõm, rahulolu — ja negatiivsed — tigedus, kurbus, hirm, ebameeldivus. „Ometi peab märkima, et teisel juhul ei pruugi nad endaga kaasa tuua edaspidise negatiivse suhtumise”, kinnitab psühhoterapeut Antoine Pelissolo.

Uue inimese juuresolekul üritab meie alateadvus leida vastuseid korraga mitmele küsimusele. Milliseid emotsioone kutsub meis esile tema nägu? Mida meenutavad tema žestid ja kõnemaneer? Millega paistab silma tema välimus?

Esimene mulje on õige selles plaanis, et võimaldab momentaalselt kindlaks teha seda, mis on teises inimeses meile lähedast, mis ristub meie endi looga, meie ootustega ja ettekujutustega.

Emotsioonide kontekstis

Iga inimene jätab meie hinge oma jälje. Samas ei tohi unustada, et meie hing pole tabula rasa, seal on palju teisigi jälgi. Seega arvestab intuitsioon alati meie mineviku elukogemustega. Organismi psühhofüüsiline seisund ja ka meeleolu mõjutavad esmamuljet. Kui oleme erutatud, aktiivsed, millegi üle rõõmsad, märkame me palju enam ning meie tähelepanekud on täpsemad, kui siis, kui oleme rahulikud ja kaalutlevad. Kui aga oleme tujust ära ning väsinud, nüristuvad meie aistingud. Vahel ei jää siis kohtumisest tundmatuga meelde mitte midagi, justkui me polekski inimest märganud. Käitume nii, nagu oleks meile silma sattunud peeglikild, mille tõttu meie süda „jäätus”, nii nagu Kail „Lumekuninganna” muinasjutus.

Esimesel kohtumisel hakkavad meile tahtmatult meeldima inimesed, kes on meie sarnased, mitte ainult näojoonte, vaid ka hoiakute poolest. Suhtume neisse alateadvuslikult kui osasse oma elust, otsekui oleksime juba ammu tuttavad.

Lisaks esimestele tunnetele ja emotsioonidele, teadlikele ja alateadlikele reaktsioonidele võõra inimesega kohtumisel, mõjutab esmamuljet ka kohtumise atmosfäär. Rõõmsates oludes hindame inimest positiivsemalt, isegi siis, kui tema näoilme väljendab agressiivsust. Ja vastupidi, ebameeldivas õhkkonnas ka meeldiva välimusega inimene võib esile kutsuda negatiivseid emotsioone.

Ka info, mis eelneb esimesele kohtumisele, võib tugevalt meie esmamuljet mõjutada.

Psühholoogid Myron Rothbart ja Pamela Birrell palusid eksperimendist osavõtjail hinnata foto põhjal keskealist meest. Ühtedele öeldi, et II Maailmasõja ajal juhatas see mees inimkatseid koonduslaagrites, ning nemad pidasid mehe nägu julmaks. Nendele aga, kellele esitleti meest vastupanuliikumise liidrina, teatasid kindlalt, et see on hea ja südamlik inimene.

Kaitsebarjäärid

Ei tasu unustada, et me ka ise võime luua valearvamuse enda kohta. Näiteks ehitavad arad ja närvilised inimesed sageli enda ümber kaitsebarjääre, varjamaks oma haavatavust. Nad ei kontakteeru teistega, püüdes end niiviisi kaitsta potentsiaalse ohu ja argessiivsuse eest. Ning esimene mulje, mis nendest inimestest saadakse, ei põhine sellel, millised nad tegelikult on, vaid sellel, millistena nad soovivad välja paista.

Igal juhul on püüded mõjutada esmamuljet enda kohta määratud siiski läbikukkumisele. „On võimatu kontrollida muljet, mida me teistele inimestele avaldame, sest see on väga subjektiivne” selgitab Antoine Pelissolo, ning soovitab käituda loomulikult.

Et esmamulje vastaks reaalsusele, tuleb püüda olla tõeline. Peab õppima ennast — oma emotsioone ja keha kuulama ning mõistma signaale, mida see saadab.

Et jätta endast head muljet, tuleb suhtuda siiralt teistesse inimestesse ning lihtsalt olla ise.

Allikas: Psihhologija, aprill, 2012