Tigeda lahkumineku järel rääkisin sellest oma vanematele. Ema mõistis ja toetas, ütles, et ta pole seda meest kunagi usaldanud. Aga mida ütles isa? “No sa poleks pidanud tema järel niimoodi nuhkima, see pole aus.” Mida paganat? Kui ma poleks seda teinud, oleks ma tõenäoliselt siiamaani koos kutiga, kes vahelduse mõttes teist naist magatab!

Mu hea sõbranna on sama asja läbi elanud — paar aastat tagasi hakkas ta elukaaslane kummaliselt käituma. Mees ei lasknud oma mobiiltelefoni hetkekski silmist, veetis kahtlaselt palju aega “sõbra” juures, maksis kordades suuremaid telefoniarveid kui naine. Ühel hetkel sai sõbrannal mõõt täis ja tal õnnestus öösel mehe telefon kätte saada. Teda ootas lõputu kõnelogi ja lugematu arv seksikaid sõnumeid täiesti tundmatu naisterahvaga. Suhe lõppes kisa ja pisaratega, aga mis peamine — mehe viimaseks argumendiks jäi, et naisel polnud mingit õigust tema telefoni näppida. Ei mingit vaabandust, ei mingit kahetsust… ainult uhkus, et tema privaatsust rikuti. Aga mu sõbranna usaldus? Miks selle reetmine mingit hinda ei maksa?

Lugesin eile ühest foorumist naise pihtimust — ka tema oli mehe järel luurama hakanud ja teisest naisest teada saanud. Valdav osa kommentaare olid aga stiilis mis-sa-siis-luurad-teise-järel… Mida? MIDA!? Kas naised peaksid tõesti vaguralt pealt vaatama, kuidas mees kahtlaselt käitub ja südames juba tundma, et asjad pole õiged, kuid edasi kannatama? Naine ei saa ju puhtast õhust mehele kraesse karata — tal peavad ju ka omad trumbid olema, mida õigel hetkel lauale lüüa. Tõsi, naine võiks ka lihtsalt mehe maha jätta, kuid siis vaataksid ju kõik, et naine jättis mehe. Keegi ei teaks, et tegelikult reetis mees naise.