Ehkki mul oli oma mehega klapp täiesti normaalne, avastasin ma ühel hetkel, et mulle meeldib fantaseerida tema sõbrast. Mitte kunagi samal ajal, kui ma mehega koos olen, vaid ikka üksinda olles… Kuid ometi tekitab see nii suuri süümepiinu. Asi ei piirdu isegi ainult fantaasiatega, ka sõbra välimus on minu silmis atraktiivsemaks muutunud kui mu enda mehe oma. Minu mehel on väike kõhuke ees, ta ei ole eriline trenniinimene, näeb välja täitsa Harju keskmine, kuid on mulle ometi armas ja kena. Ma ei arvanud, et ma hakkan kunagi n-ö “ilusaid mehi” vaatama, aga tema sõbra paljas ülakeha on lihtsalt puhas silmarõõm, tema madal hääl paneb seest värisema, tema käe vastu minemine tekitab justkui särtsu…

Ma tunnen end kohutavalt süüdi ja pole julgenud kellelegi sellest rääkida. Minu jaoks oleks see natuke nagu petmine, see teeks ju mu mehele haiget, muudaks suhted tema sõbraga ebamugavaks. Ma ootan, et see tunne mööda läheks ja püüan teisele mehele mitte mõelda, kuid paratamatult toob mulle liblikad kõhtu teadmine, et ka tema tuleb meiega õhtul välja, paratamatult on mu kõige metsikumate fantaasiate peategelaseks mitte mu mees, vaid tema parim sõber.

See tekitab nii palju stressi, olen enda peale ülivihane! Mul on väga hea suhe ja tõeliselt armastav mees ja mina isegi ei vääri teda, sest mõtlen lakkamatult ta parima sõbra siledast rinnast ja veatust naeratusest.Tean, et ma pole ei esimene ega viimane naine sellise murega, kuid ka mina vajan abi. Kuidas sellisest olukorrast valutult välja tulla? On see mööduv faas?

Kallis naine, millist nõu oskad meie lugejale anda? Kas oled kunagi ise sarnases olukorras olnud?