Kas sa üldse oled valmis armastust vastu võtma?
Me kõik soovime olla armastatud ning samamoodi ka armastada. Seni, kuni me ei ole leidnud oma ellu armastust, hingame ja elame selle nimel. Me soovime, et see ilus muinasjutt saabuks ka meie ellu ning täidaks selle kuldse sädelusega.
“Kas sa oled valmis armastuseks?”, küsisin ma endalt ühel päeval. Ma ei saanud vastust ja küsisin uuesti. Vastused hakkasid tulema justkui sügisesed seened pärast vihma. Ma mõistsin, et ma olen oodanud, soovinud ja tahtnud armastust oma ellu, kuid ma pole midagi teinud selleks, et see armastus sinna üldse mahuks. Ma ei ole valmis loobuma oma egost ja lihtsalt sukelduma armastusse. Ma ei ole siiani mõistnud, et armastuse jaoks on vaja olla valmis. Meil on vaja ta kujutleda enda sisse juba praegu ning ühel päeval ärgates mõista, et see kõik on reaalsuseks saanud.
Armastus on saanud tänapäeva elus olulisemaks kui kunagi varem. Keset sõdu, vaenu, valitsemishimu ning hirmu ootame me ikka veel seda päästjat — armastust. Ja õieti teeme! See armastus on ainus, mis saab lõpetada need sõjad ja vaenu. Kuid kas sa oled valmis selleks armastuseks? Kas sa oled valmis armastuseks, mis võib su terve elu uueks muuta?
Üha rohkem satub minu kõrva neid kurbi helinaid, mis sisaldavad lootusetust leida enda kõrvale see üks ja õige. Me saame pidevalt haiget, aga proovime ikka. Me ei anna kunagi alla, sest armastus annab õhu, mida hingata ja jõu, et elada. Kui ka sinu süda on hetkel täis lootusetust, siis küsi endalt: “Kas sa oled üldse valmis selleks armastuseks, mida oma ellu ootad? Kas sa oled valmis unustama elu üksinda ja olema nüüd kahekesi? Kas sa oled valmis mõtlema nüüd kahe eest ja kinkima osa oma ajast teisele? Ja mis peamine- kas sa oled valmis oma ego maha suruma?”
Armastus peidab endas mitmeid tundeid. Armastus sisaldab alati mingil määral hirmu. Kui te hakkate armastama peate loobuma kõigist ideedest, mis teil enda kohta on. Kui te hakkate armastama, ei saa te olla enam ego, sest ego hävitab armastuse. Kui valite ego, peate loobuma armastusest. Armastus teeb teid esimest korda tõeliseks, teis tärkab hing ja ego kaob.
Tänapäeva maailmas on levima hakanud võltsarmastus. Kuna hirm on nii suur, siis armastatakse pealiskaudselt. Egost ei soovita loobuda, aga armastusetundest ka ei taheta ilma jääda. Jäetakse mulje, et ollakse armunud ja hoolitakse, kuid sügavale armastuse ookeanisse ei julgeta sukelduda. Selles võltsarmastuses jääb alles ego. Ja mis saab võltsarmastusest? Suhe, mis ei sisalda tõelisi tundeid, suuremal määral on täis tülisid, vaidlusi ja negatiivseid emotsioone.
Armastus palub, et te loobuksite sellest, mida teil ei ole ning armastus ootab, et teile see kõik anda. Inimesed kogevad tihti valusat armastust. Suhtes kas petetakse või lihtsalt pole tunne õige, teinekord on tegu ühepoolse armastusega. Ja siis küsitakse pisarsilmil: “Miks armastus nii palju valu teeb?” Vastus on, et armastuse tee polegi kerge. Armastuse ülesanne on teha õnnelikuks. Kuid armastus on suur muutus ning iga muutus on mingil määral valus. Meie vana elu, kus toimisid vaid meie reeglid on hea ja turvaline. Me küll soovime armastust sinna asemele, aga me ei ole valmis sellest kõigest loobuma enne, kui loobume oma egost. Tänu sellele, et armastus teeb haiget, elab miljoneid inimesi ilma armastuseta ja ei julgegi seda uuestu kogeda. Nad praktiseerivad oma elus võltsarmastust, nad oleks justkui armunud, kuid valetavad iseendale ning oma partnerile. Nad ei ole valmis enam oma egost loobuma, sest ühe korra nad seda tegid ning siis said haiget.
Armastus laotab meie ette lahtise ja helesinise taeva. Armuda ja armastada tähendab hüpata langevarjuhüpe sealt kõrgustest, isegi kui langevari ei avane. Armastus tähendab riskida, unustada oma ego ja lihtsalt siseneda armastuse energiasse. Armuda, tähendab riskida ja armastus ongi suurim risk, kuid kui me ei riski, siis kuidas me tõe leiame? Mis oleks, kui unustaks kõik välised naudingud, võltsarmastused, valusad südamete purunemised ja hakkaks tõeliselt armastama?
