1997. aastal Suurbritannias läbi viidud BBC küsitlus näitas, et kolm neljandikku lastega abielupaaridest koges tõsiseid probleeme ning kolmandikul paaridest olid probleemid nii tõsised, et nad kaalusid lahkuminekut, kuid vaid kuus protsenti neist läks professionaalse suhtenõustaja juurde.

1994. aastal läbi viidud lahutatud paaride uuring näitas, et vaid 20 protsenti kasutas suhtenõustamisteenust ja neist, kes seda teenust kasutas, 76% pidas nõustamist väheoluliseks või enesele sobimatuks.

Halb maine

Abielunõustamise halb maine heidutab paljusid inimesi ning paljud paarid näevad nõustaja juurde minekus märki sellest, et nende suhe on läbi. Õnnetuseks võib selline hoiak tulemust ette ennustada.

Vähesed inimesed teavad, mida nõustajalt oodata, ning meeste ja naiste hoiak nõustamisse on väga erinev. Uuring näitab, et mehed lähevad väiksema tõenäosusega nõustaja juurde ning on rohkem keskendunud probleemi lahendamisele, samas kui naised tahavad jõuda rohkem oma tunnetes selgusele ja neid arutada.

Samas näitab hiljutine uuring, et paljude inimeste arvates on suhtenõustamine kasulik. Teraapia aitas osasid suhteid parandada ja osadel lõppeda, see aitas ka inimestel saada üle kaotatud suhetest.

Teraapia andis vahendid probleemide lahendamiseks. Mitmed paariteraapia läbi teinud inimesed soovitavad seda ka teistele, kuigi alalist vigade parandust see ei taga. Üks teraapia läbi teinu võrdles seda autoremondiga:„Kui käigukast on korras, siis juhtub midagi muud ja mootor on vaja ümber seadistada. Erinevatest asjadest tekivad erinevad probleemid, aga nõustamine annab meile vahendid probleemide lahendamiseks.“

Kas te arvate, et suhe nõuab kõva tööd?

Üks suhtenõustamise läbinu ütles, et see oli mõneski mõttes hirmutav ja väga valuline protsess, aga lõppkokkuvõttes oli see seda väärt. On raske olla partneriga täiesti aus, aga nõustaja lõi turvalise keskkonna, milles end teineteise ees avada ning mõlemad õppisid nägema teineteist erinevas valguses.

Soola raputamine vanadele haavadele

Mitte igaüks ei suhtu nõustamisse nii positiivselt. Üks nõustamise läbinu ütles, et enne nõustamist oli neil reaalne võimalus sõpradeks jääda, aga nõustamise järel nad vihkasid teineteist. Teraapia käigus puistati soola vanadele haavadele, mis tekitas ebavajalikku kibedust. Ta ütles, et tal ei olnud vaja teada, milles kõiges partner teda süüdistas, et ta oli rahul oma versiooniga asjadest ja vastupidi.

Nõustamine ei aita igaüht ja kui te olete vales suhtes, siis ei suuda miski seda ära siluda. Paljud inimesed leiavad, et suhtlemisnõustamine aitas ka teha lõppu õnnetule pikaajalisele suhtele, ilma et inimest oleks jäänud vaevama süü või „aga mis siis kui“ tunne.

Kas vahendamine on asjakohane?

Kui paar on otsustanud, et nende suhe on läbi, äkki on vahendamine — mis aitab tulla toime lahkumineku praktilise poolega, näiteks rahaasjade ja laste eest hoolitsemisega, sobivam kui nõustamine? Mõnikord võib ka see protsess viia leppimiseni.

Mõnikord ei mõista inimesed, mida nad tegelikult tahavad, kuni hakkavad tegelikult lahutama.

Nõustaja ja kliendi vaheline keemia ei pruugi alati klappida. Seega tasub proovida erinevaid nõustajaid, kuni leiate sobiva, ja mitte karta nõustajaid vahetada, kui teraapia ei toimi.

Mõnel juhul sunnib teraapia eest makstav suur raha paare pingutama, et teraapiast maksimaalselt kasu saada. Loomulikult on teraapia toimimise võtmeküsimus pühendumine. See on suur töö ja paaridel tuleb tõepoolest vaeva näha. Inimestel tuleb eneselt küsida, kas nad tahavad, et see suhe toimiks. Kui nad tahavad, siis küll nad ka võimaluse leiavad.