Toon paar näidet. Üks noor neiu armastab nädalavahetustel klubides tantsimas käia. Mida ta seal tegelikult teeb? Käib hoopis suudlemas. Võib-olla teiste omasugustega, võib-olla vabade ja vallalistega, aga igatahes lähevad paljud õhtud tal nii, et leiab klubist mingi kuti ja ameleb sellega ennastunustavalt. Ei seksi, sest see oleks petmine. Tema meelest pole suudlemises midagi põlastusväärset. Üks teine tüdruk käib kolleegidega pidutsemas ja välislähetustes. Kõik juba teavad, et kui seltskonnas on ka üks konkreetne noormees, kaovad nad vahepeal mõneks ajaks ära. Keegi ei tee teist nägugi, jumala normaalne! Kodus partnerid mõnikord teavad, mõnikord mitte, aga ka neil paistab olevat täiesti ükskõik.

Tundub, et monogaamia kui selline on täiesti eilne päev ja midagi sellist, millest võivad rääkida ainult meie vanaemad. Minul on sellest kahju, sest mina usun veel armastuse pühadusse ja abieluvannetesse, aga paistab, et ma võin oma kiviaegsete vaadetega koopasse ära kolida. Kõik petavad kõiki. Ülbelt, julmalt ja nahaalselt. Ja mis kõige hirmsam — neile andestatakse NII kergekäeliselt! Umbes et no käis korra ära, so what, peaasi, et tagasi tuli ja nüüd me oleme niiiii õnnelikud. Muidugi tullakse tagasi, kui hüppes käimise peale suurt skandaali ei tehta ja asju ukse taha ei tõsteta. Miks ei peakski, kodus ju hea mugav. Aga mina küll ei suuda uskuda, et suhtesse, kus on teada, et on toimunud petmine, see mingit jälge ei jäta ja usaldust ei hävita.

Kahju, et inimesed enam üksteisest lugu ei pea ja paarisuhtes austus ja usaldus teise inimese vastu enam midagi ei tähenda.