Sellest on nüüd 17 aastat möödunud, kui mu täditütar oma 26. sünnipäeva pidas. Pidu oli uhke ning me tähistasime seda ühes tol ajal üsna tuntud pubis. Nalja ja naeru oli nabani. Tema kaks sõpra autoremonditöökojast olid veel tulemata ja nii sai ka sellel teemal lõõbitud. Järsku kohtas mu pilk ühte silmapaari. See oli midagi täiesti müstilist, ma lihtsalt olin kui nõiutud. Midagi sellist pole ma oma elus edaspidi kogenud. Silmapaar kuulus ühele kahest äsjasaabunud külalisest.

Kuna need kaks istusid kahele tühjale kohale, sain aru, et tegu on nendesamade remondimeestega. Ilusa silmapaari omanik märkas ka mind ja midagi hakkas vaikselt arenema. Paraku olin ma väga kartlik ning peale tema katset minuga tutvust teha lasin ma sealt jalga. Siiski ei suutnud ma teda kuidagi unustada ning seletamatu igatsus ja lootus aina kasvasid. Kuud läksid.

Mõni aeg hiljem olime jälle külla kutsutud, kuna mu täditütrel oli võrratu uudis — ta ootas last. Sama suur üllatus tabas mind siis, kui nägin seal ka oma kaunist tundmatut. Minu üllatus muutus aga õuduseks kui ma aru sain, mis asjaoludel ta külas oli. See tundus mulle täiesti võimatu, kuna täditütar oli väga edukas ning minu oletuste põhjal ei olnud see mees üldse tema maitse. Paraku polnud ta ka remondimees nagu mina esialgu aru saanud olin. Kõik oli hoopis teisiti. Ma lihtsalt olin nii pahviks löödud, et sellest päevast ma rohkem midagi ei mäleta. Mul oli meeletu süütunne täditütre ees, sest vaatamata kõigele ei suutnud ma neid tundeid muuta. Läks palju aastaid enne, kui suutsin eluga edasi minna. Nüüd olen suhtes mehega, kes on temaga väga sarnane — tema sünnipäev on samal ajal ning nende emadelgi on samal päeval sünnipäev. Tema on aga suhtes naisega, kel on minuga sama nimi.