Kiirelt voodi  — kohe lits?

Kui naine ennast kergesti kätte annab, on ta kahtlemata ja sajaprotsendiliselt lits mis lits. Nii väidab avalik arvamus. Kuid kas leidub mõni mehepoeg, kes selle väitega samuti sügaval südame põhjas päri oleks?

Jättes kõrvale ekstreemsportlased suhete alal nagu kristlikud usufanaatikud või sadomasohhistid, ei ihalda ükski normaalne mehepoeg midagi muud, kui võimalikult siva värskelt tuttav tibi ka voodis ära mekkida. See on täiesti loogiline.

Keskmise mehe jaoks on juba suureks tööks tutvuse sobitamine, enese huvitavaks reklaamimine väikese flirditehnika abil, rääkimata kallite kõrtsujookide välja käristamisest. Mille kuradi pärast peaks eesti mees pärast kõike neid katsumisi lolli mängima ja mõnusat voodimaadlust määramata ajaks edasi lükkama?

Seda enam, et eesti mees on praktiline. Ta teab, et homne päev ei pruugi olla nii roosiline kui tänane. Tänane tuttav ei pruugi homme telefonile vastata, tal võivad hakata päevad, peigmees võib komandeeringust tagasi tulla, plika võib ennast lihtsalt välja magada jne. Niisiis lähtub keskmine eesti mees lihtsalt esiisade tõest: tänasida toimetusi ära viska homse varna.

See on keskmise mehe vaatevinkel. Järelikult, mees ei toeta aktiivselt mõtet “naine kähku voodis = lits”. Kes siis on sellise avaliku arvamuse kujundaja? “Litsid” ise? Milleks neile see. Kui naine tahab kiiresti partneriga mürada, räägib see tema hõivatusest, otsuse — ja enesekindlusest, ilmselt ka teatud varalisest positsioonist. Ühesõnaga, “lits” ei tohiks olla loll naine, järelikult pole ta ka avalikkuse ees kaagutaja. Kes siis veel on see otsustaja ja näpuga näitaja?

Pilk kisub vägisi sinnapoole, kus aknalaual, turusabas või niisama padjaklubi koosolekul kõõluvad karmis keskeas või pisut üle kliimaksijärgset perioodi tarbivad naisterahvad. Just! Nemad need näpuga näitajad ongi.

Kas meestel on mingi eel -või järel-arvamus naistest, keda liiga kiiresti kätte saab?

Mida arvab mees naisest (me ei räägi siin maksulisest naiseihust), kes juba pärast esimest kokteili lubab end kerge tantsu ajal tagumikust muljuda ning nõustub suurema pinnimista mehe poolt pakutavale pinnale edasi loovima?

Vaevalt, et mees ennast siunab: näe, kurask, jälle sattus nägus naine käppade vahele, kes ei kurda oma kurba saatust ega küsi raha, vaid soovib lihtsalt ühe korraliku voodimaadluse maha pidada. Kui mees midagi mõtisklema jääb, siis ehk ainult seda, ega siin elukutseliste pättide poolt seatud lõksu pole. Seda on ju ikka juhtunud, et nägus sööt meelitab mehepoja autoga kokkulepitud kohta, kus kaunitari ootavad karmid kompanjonid. Aga see jääb ikka suuresti ameerikamaa filmide süzheeks.

Kuid äkki on kergesti kätte tuleva naise järelmaitse mehe suus odavamat mekki kui kaua jahitud saagiautimise järel? Nii tobedasti võib tõsimeeli küsida kas paadunud gay või naisterahvas ise. Kui naise õnarused on talutava kvaliteediga, kui naine mehe torupuhastuse protsessis igati aktiivselt osaleb — uskuge, pärast laadungist vabanemist on mehel üsna kali, kuidas ja milliseid meetodeid kasutades naine voodisse meelitati.

Kuhu jääb jahikirg?

Kindlasti tekib miljonitel, kui mitte sadadel keelele küsimus, aga mis saab meeste kuulsast jahikirest, vajadusel naisi otsekui saakloomi oma võrku ajada? See instinkt on mehel siiani olemas ja funktsioneerib täie auruga. Lihtsalt elutempo kiirenedes on jahisessioon mõõdetav mitte enam päevade-nädalate-kuudega, vaid tundide-minutite-sekunditega. Kõigil on kiire, tegemist on palju, stress tapab. Kes viitsib enam kindlust piirata, kui on näha, et selle sees võib olla küll maitsev pirukas, kuid seda piiravad meetripaksused müürid?

Visatakse paar oda vastu müüri (kinopiletid, paar kokteili, eks mingi lõhnaõlikarbike), aga kui kindlusemüürid ei varise (tibi alla ei kirjuta), siis lüüakse käega — kah mul asi, ja tüüritakse kaks sammu eemal igavleva järgmise objekti juurde. Tänapäeva Eestis jätkub iga kvaliteediga mehepoegadele naisi surfamiseks küll ja küll. Nii valibki mees heameelega lühikese, kuid intensiivse jahiperioodi. See läbitud, võtab ta soovi korral sisse uue lähepositsiooni.

Kas sellist, kelle kohe voodi saab, naiseks ka kõlbaks võtta?

Siiani on käsitletud juhtumeid, kui mees otsib ühekordset rahuldust. Ok, ta eelistab lühikest, kuid kirglikku eelmängu koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Aga kui tegemist on mehega, kes otsib enesele elukaaslast? Kas sellisel juhul otsib mees naist, kes oleks raskemini kättesaadav ( ehk siis oletus: raskemini kätte saadav = rohkem truu). Loomulikult tahab iga mees, et just tema naine oleks talle võimalikult truu. Vähesed mehed seavad enesele samasuguse tingimuse naise suhtes. Siin oleneb kõik mehe enese tüübist.

Kes on loomult tuline täkk, ei hakka ka abikaasa otsingutel (üldiselt nad eraldi ei otsigi, ükskord lihtsalt võtavad) pikalt jorutama, mõni põhjalikult kaalutlev analüütik ei saa ka lõbumajas esimese tunni jooksul sokkegi jalast. Arvatavasti kehtib siin arusaam — hea oleks, kui ta oleks pisutki truu ja ei litutaks väga palju, aga samas, kus sa tänapäeval ikka paremat leiad. Raban sellegi ära, muidu jään elu lõpuni Käsipatu Klubi auliikmeks.

Kas mees ei mõtle: kui ta tuleb kohe minuga, küllap tuleb siis kohe teistega?

Jällegi naiselik mõttemall. Mehed on, kes varjatumalt, kes avalikult, ühed suured egopõrsad. Iga enesest lugupidava mehe peakeses tiksub vasarake rütmis: ta tuleb kohe minuga, sest ma olen lihtsalt nii hea, nii nägus, nii osava jutuga, nii rikas vms. Kes laseks pähe mõtet: ta tuleb kohe minuga, sest ta on nii kehva, et teised teda nagunii ei taha. Või: olen üks hale õnnetusehunnik, jah ta on lits, aga ega ma paremat saagi. Mäletate, me räägime kogu aeg keskmisest eesti mehest, mitte mingist suvalisest allakäinud või nupust segi nässakast?

Ok, kui mehel on trümm tühjaks laaditud, ta on sadamasse tüürinud — mis saab edasi?

Kuidas tavaline eesti mees naise üle parda heidab?

Tüüpiline naine mõtleb kindlasti, et kui naine on nii hea, siis mees temast lahkuda ei soovigi. Jama (jätame välja selle juhtumi, kui mees otsibki enesele abikaasat). Totaalne jama.

Nii kui mehe sardellist on saanud taas viiner, taob tema peas ainuke mõte: kuidas ma temakesest võimalikult valutult/kiiresti/odavalt lahti saan nii, et mul säiliks tema telefoninumber, mida ma järjekordse kubemepakitsuse ajal taas käiku saaksin lasta? Naised, need mõistmatud loomad, tahavad ju hommikul, et neid teenindataks, hellitataks, siis läheb neil miljon aastat pesemisele, kammimisele jne. Tagatipuks kipuvad nad (eeldusel, et teie sessioon möödus edukalt) teile võrku ümber punuma, sundides peale kõikvõimalikke kohustusi, lubaduste andmist.

Keskmine eesti mees ei lähe naisega tülli, vaid riietub kiiresti ja puistab otsekui käisest 1000 ja üks põhjust, miks nad just kohe ja praegu peavad lahkuma ning küsib viisakalt, kuhu naine viia või kuhu takso peaks teda viima. Kui see etüüd on esitatud meisterlikult, ei jää naisel muud valikut, kui ohates riietesse pugeda ja väljapääsu poole loovida. Siis paneb mees ta taksosse/sõidutab keskusesse ja — läinud ta ongi.

Mida me siis eelnevast järeldame? Tänasel päeval, kus aeg on eelkõige raha, ei maksa naistel eriti unistada meespartnerist kui rüütlist, kes päevade kaupa ta rõdu all viitsib passida, serenaadi siristada ja kolmanda päeva õhtul olla saadud põsemusist umbjoovastuses. Konkreetsus nii tegudes kui väljenduslaadis — see on meie aja märksõna seksuaalkultuuris. Kes vastu vaielda tahab, on kas silmakirjateener, parandamatu romantik (kes üldjuhul ikka vaid käsipatu abil finaali jõuab) või tõsine ja tubli eesti mees (neid leidub Eestis harvemalt kui hüpik-kähriklehviksabahiirt).

Kes aga päri on, saab suure tõenäosusega juba täna õhtul orgasmotoorset mõnu tunda.