Kiri: Kas mehele petmine andestada
Siiski… nüüd on kõik muutunud, karm reaalsus sunnib unelmatest ärkama.
Niisiis, oleme koos olnud seitse aastat ja nüüd olen jõudnud punkti, kus ma ei tea enam, mida teha. Kas jätta maha inimene, kellega olen iga päev koos olnud ja oma elu jaganud? Kas lahkuda inimesest, kelle juuresolekul tunnen end kõige vabama ja enesekindlamana üldse? Kas lahkuda inimesest, keda ma tegelikult, vaatamata kõigele, armastan? Nii palju küsimusi minu pead ründamas ja mind hulluks ajamas.
Nädal tagasi tülitsesime. Viimasel ajal on mul läinud tööl väga hästi ja mul on olnud vähe vaba aega. Suhtlen ka ühe meessoost töökaaslasega tihedalt. Ta on tore inimene ja töö ajal veedame me palju aega koos. Sellest olid teadlik ka Sina, sest ma rääkisin Sulle kõigest, mis me tolle töökaaslasega teeme, ma ei varjanud midagi. Ma ei eita, et mu töökaaslane on atraktiivne ning kena mees ja mulle meeldib temaga koos töötada, kuid ma ei teeks iialgi temaga midagi sellist, mis Sulle haiget teeks. Ma ju armastan Sind… üle kõige.
Siiski muutusid Sa kahtlustavaks ja arvasid, et ma petan Sind oma töökaaslasega. Tegelikult on isegi veidikene arusaadav, miks Sa kahtlustasid, sest viimasel ajal olin ma rohkem koos temaga kui Sinuga. Ma veetsin temaga aega ainult tööasjus, teinekord isegi hiliste öötundideni.
See oligi põhjus, miks tekkis meie kooselu suurim tüli. Karjusime üksteise peale. Sa ei tahtnud mind enam uskuda. Panid end riidesse ja läksid välja. Mina veel vihasena röökisin Sulle järele, et äkki peaks üldse lahku minema. Tegelikult ma ei mõelnud seda, olin vaid väga vihane, et Sa mind ei usaldanud.
Öö läbi ma mõtlesin ja ootasin Sind. Tegin juba plaane, et pean muutma midagi oma töös ja hakkasin arvama, et Sul on õigus… Vastu hommikut Sa tulid, palusid andeks ja me leppisime ära, kõik tundus olevat korras.
Peale seda veetsime aega ülimalt mõnusalt. Võib isegi öelda, et see aeg oli parim meie koosoldud elu jooksul. Sa suhtusid minusse kuidagi eriti hoolitsevalt. Me ei olnud kunagi käinud koos reisimas, kuid miskipärast just nüüd üllatasid Sa mind reisipiletitega ja olid võtnud töölt vabaks terve nädala…
See aeg, see reis — see oli nagu unelm. Ma arvasin, et Sa tõesti kahetsesid me tüli ja kogu see vabandamine ning romantika oli Sinu andekspalumine. Me rääkisime kõigest avameelselt, tegime kompromisse ja leidsime edaspidise elu jaoks paremaid lahendusi. Leppimise ja üksteisemõistmise tipp saabus loomulikult voodis, kirgliku armuööna.
Kuid siis, reisilt tagasi olles, tabas mind löök. Kõige jubedam ja valusam, mida võib ette kujutada. Täiesti juhuslikult, täiesti ootamatult kuulsin ühelt pooltuttavalt inimeselt, mida Sa olid teinud sel ööl, kui me tülitsesime ja Sa vihasena ära jooksid. Sa olid mind petnud!
Loomulikult ei saanud ma esialgu teada ja ei uskunud, kas see, mida kuulsin, on sulatõsi. Kuid ma ei viivitanud, sain Sinuga kohe kokku ja küsisin otse. Sa lõid silmad maha ja vaikisid. Kuid siis rääkisid mulle lühidalt kõik ära. Sa magasid tol ööl teisega…
Tüüpiline stsenaarium eks? Nagu mingist tavalisest filmist pärit. Aga minu jaoks uus ja täiesti hullukstegev olukord.
Kõik jätkuski täpselt nagu mõnes filmis, mitte minu elus. Sa vandusid, et see oli su elu suurim viga ja saaks vaid aega tagasi keerata. Sa ütlesid, et see teine ei tähenda sulle absoluutselt mitte midagi, Sa isegi ei mäleta, milline ta oli. Sa olid purjus ja trotsi täis ning vahetult enne olime tülitsenud ja Sa olid isegi arvanud, et mina petan sind nagunii.
Ma ei suutnud Sinu juttu isegi kuulata, lihtsalt istusin ja vaikisin. Pisaraidki ei tulnud. Lõpuks palusin Sul lihtsalt minna, sest tahtsin üksi olla ja mõelda, kuigi peas oli vaid tuim tunne.
Nüüd olengi seal, kust juttu alustasin. Mida paganat nüüd teha? Lihtsalt ei tea. Ühest küljest ju tunnen Sind paremini kui keegi teine, usun, et Su kahetsused on siirad ja Sa ei ole tüüpiline petja-mees. Mõnes mõttes olen ju natuke ka ise süüdi? Aga siiski, see ei vabanda ju tegu. Mina, vastupidiselt Sinule, ei ole ju kellegi teisega voodisse roninud.
Huh, külmavärinad tulevad peale, kui kujutlen Sind seksimas mingi… Ei, ma pean Su nüüd jätma! Ei, äkki ma suudan andestada? Milline otsus küll on õige?
