Kõige tähtsam on silmale nähtamatu

Inimesed on erinevad — seda lihtsat tõde kuuleme me eri variatsioonides ja eri kontekstides peaaegu iga päev. Ometi pole vist ühtki teist nõndasama lihtsat tõsiasja, mille vastu me nii tihti eksiksime.

Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks, on meile õpetatud. See põhimõte on tõhus ja asjakohane, kui kõne all on näiteks välditava vägivalla ja ülekohtu vältimine. Ära löö teist — sa ei taha ju, et sind löödaks; ära valeta — sulle ei meeldi ju, kui sulle valetatakse. Ära solva meelega — sa ju soovid, et teised sinugi tunnetega arvestaksid. Kõik on õige. Ent paraku tõlgendatakse see postulaat tihtilugu jaatavaks: kõike, mis sinu meelest on hea, võib pakkuda ja soovitada ka teistele. Ent jaatavaks sõnastatuna pole see enam millegipärast hea nõuanne. Miks?

Nataks kutsutav naine kinkis oma lapse hoidjale sünnipäevaks helesinise T-särgi. Ta oli küll märganud, et Kati eelistab kanda musta. “Aga sinine on ju ometi nii ilus,” rääkis ta kingitust üle andes. “Sinine on ju kõige ilusam värv! Kindlasti meeldib see sullegi.” Kate tänas ja pani särgi kappi seisma. Kanda helesinist T-särki tundus talle ilmvõimatu. Ta oli ennegi aru saanud, et Nata ei hooli kuigivõrd tema tunnetest. Esialgu tegi see haiget, aga pikapeale, kui ta oli selle tõsiasja lihtsalt n-ö teadmiseks võtnud, lakkas ta hoolimatuse üle imestamast ning võttis asju nii, nagu nood olid.

Nüüd on särgi kinkimisest möödas kümme aastat ja Katil on ammugi omad lapsed. Helesinine särk seisab siiamaani kapis ja meenutab naisele: see, mis meeldib mulle, ei pruugi meeldida teistele. Ja kui tema neljane tütar otsustab hommikul enne lasteaeda minekut ema valitud rõivaste asemel hoopis teised selga panna, siis laseb Kati sellel sündida. Peaasi on ometi see, et tütar hea tujuga aeda läheks ja päeva jooksul ennast hästi tunneks.

Vabaks antu näitab oma parimat poolt

Kindlasti tunnete teiegi inimesi, kes leiavad, et kõik, mis nende meelest õige ja hea, sobib teistelegi soovitada. Ämm on enda meelest ainus inimene, kes teab, kuidas moosi keeta; mees leiab, et kui temale meeldivad madalad jalanõud, siis peaks nainegi selliseid eelistama; vend leiab, et õde peaks kuulama just sedasama muusikat, mis teda õnnelikuks teeb. Jne, jne. Ometi ei ole olemas asja või asjaolusid, mis igaühe õnnelikuks teeksid. Lihtne, aga keeruline.

Lisalota meelest on abielus kõige tähtsam see, et mees ja naine võiksid teineteise peale loota. Ta soovib, et mees aitaks teda siis, kui tema seda vajab; oleks temaga koos, tuleks talle tema soovide täitmisel vastu. “Ma olen ju valmis temale sedasama pakkuma,” peab ta oma soovi endastmõistetavaks. Millegipärast tuleb mees õhtust õhtusse järjest hiljem koju. Kuigi naine ootab teda õhtusöögiga — aga ka hulga päeva jooksul kogunenud abipalvetega, mis tema meelest eeldavad kohest täitmist.

Aga mees tunneb end nagu lühikese nööri otsas. Kuigi ta seda niimoodi ei sõnasta, soovib ta oluliselt pikemat nööri. Tegelikult soovib ta salamisi, et mingit nööri ei olekski. Ta lihtsalt ei saa naise palveid täita. Ta teeks kõike seda, mida naine palub –siis, kui talle peale ei käidaks. Ta tunneb end süüdi, et ei tee seda, mida naine soovib, aga samas ei saa seda ka kuidagi teha, sest siis kaotaks ta enda vastu sellegi lugupidamise, mis tal on.

Lapsi neil pole, kuigi mees neid soovib. Aga Lisalota meelest võiksid lapsed tulla alles siis, kui mees on niipalju muutunud, et isaks sobida. St muutunud selliseks, nagu ta Lisalota meelest peaks olema. Lisalota ei tea, et inimesed võivad muutuda küll, aga ainult oma sisemisest vajadusest, mitte kellegi teise survel. Kui Lisalota muudaks oma ootusi mehe suhtes — veel parem: loobuks üldse igasugustest ootustest, n-ö annaks mehe vabaks ning laseks tal olla selline, nagu ta on –, siis võiks ehk muutuda ka mees. Eeldusel, et teda enam ei süüdistata. Inimese parimad omadused ilmnevad alati siis, kui tal lubatakse olla see, kes ta on.

Inimene muutub ainult sisemisest vajadusest

Rangelt võttes jagunevad ju asjas siinilmas kaheks: ühtesid me saame muuta, teisi mitte. Et paljudes riikides sureb iga päev lapsi nälga, et on olemas inimesi, kes vägistavad imikuid, et tuhanded ja tuhanded täiskasvanud tapavad end narkootikumidega ja surevad aidsi, selle vastu ei saa me just eriti palju ette võtta. Meie võimuses ei ole kogu maailma kurjust ja häda ära kaotada. Aga me saame hoolitseda selle eest, et häda, kurjus ja vägivald ei leiaks teed meie ja meie laste ellu. Ainus tarkus seisnebki ehk selles, et teha vahet neil asjadel, mida me saame muuta ja mida mitte. Oma elu seadmise suhtes on igaüks meist kõikvõimas, teiste elu muutmine aga ei seisa meie võimuses. Triviaalne, eks? Aga kui harva see meil meeles on.

Kristiinel ja tema mehel tekkisid ootamatult seksuaalprobleemid. Tegelikult olid need küpsenud mõnda aega, sest jumal teab miks, aga Kristiine ei olnud enam millegagi rahul. Talle hakkas tunduma, et tema mees pole enam see mees, kellega ta kord altari ette läks. Et mehel on kõhuke tekkinud, et ta ei too enam lilli ja et neil ei ole voodis enam huvitav. Kristiine tundis end oma kahest järjestikusest sünnitusest kurnatud kehas halvasti, aga heitis oma kulumist südames ette hoopis mehele. Ta oli ise sageli väsinud, aga mehe väsimust pani pahaks.

Ta ei öelnud mehele kunagi, et ta ei tunne enam nii tugevaid tundeid nagu varem. Vastupidi, ta rääkis mehele nagu varemgi, et armastab teda, masseeris ja hellitas teda, oli talle “voodis hea”. Ent mees tundis ilma igasuguste sõnadeta seda, mida naine tegelikult mõtles: sina oled süüdi, et ma ei tunne enam nii, mis varem. Sina ei ole hea. Sa ei hooli minust. Ja nii ei suutnud mees tõepoolest enam naisele pakkuda seda, mis varem. Väljaütlemata süüdistus oli teda valusasti löönud. Tunne, et naine ei ole temaga rahul, söövitas haiget kohta päevast päeva aina valusamaks.

Sõnad petavad, tunne mitte kunagi

Sõnad moodustavad tegelikult väga väikese osa meie elust. Aga paraku just neile omistame me tihtilugu nii suurt tähtsust — sest need on ainus, mida saab n-ö tõestada. Tunnet, mida me kõneldes või kõnelemata jättes endas kanname, ei saa kellelegi ette näidata ega tõenduseks tuua. Ometi on tunne see ainus, mis loeb. Tegelikult ei kuulegi meie lähedased mitte niivõrd meie sõnu, kuivõrd tunnevad meie tunnet. Võõraid saab ehk sõnadega ära petta, omad aga tunnevad tunde, millega sõnad on öeldud või ütlemata jäetud, alati eksimatult ära. Petta ei ole võimalik. Ja kuri mõte teeb rohkem kurja kui kuri sõna.

Tegelikult ütleb tunne meile enamasti ette, kuidas me peaksime toimima. Aga me ei ole harjunud oma tunnet uskuma. Tunne ütles Kristiinelegi, et pikas kooselus on paremaid ja halvemaid aegu, aga et ta armastab oma meest, ja see on ainus, mis loeb. Naine aga võrdles oma abielu jumal teab kust pärit ettekujutustega ning tõrjus tunde kõrvale, tahtis aga oma tahtmist, süüdistades sõnadeta, hävitades nii meest kui ka ennast. Selle asemel, et lasta asjadel rahulikult ja omasoodu korda saada.

Ilmselt on võime tundele toetudes õigeid otsuseid teha rohkem naistele omane, ent tegelikult ei tee mehedki suuri, ajalugugi muutnud otsuseid mitte puhtratsionaalselt, vaid oma sisimat häält kuulates. See tunne, mis ütleb, kuidas on õige ja hea, on tegelikult olemas igaühel. Aga igaühe tunne kõneleb ainult tema enda jaoks. “Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad,” teadis väike prints. “Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on tähed keerulised küsimused.”

“Silmad on ju pimedad. Tuleb otsida südamega. /---/ Kõige tähtsam on nähtamatu…”