Enne oma lugu rääkis Kristiina lühidalt oma mehe loo. Ta elas ühe tüdrukuga, Sigridiga, lähestikku ja käis samas koolis. Kui nad suuremaks kasvasid, läksid suhted teistsuguseks ja gümnaasiumi ajal võtsid nad juba enesestmõistetavusega, et neist on saanud paar, keda ka mõlema vanemad toetasid. Pärast gümnaasiumi läks poiss kohe kaitseväkke. Suhtlemine küll jätkus, aga juba paarikuise lahusoleku järel armus Sigrid teisesse mehesse. Kaitseväes olnud mees võitles kõvasti, lõpuks solvates nii oma kallimat kui ka tolle uut väljavalitut, aga tema tüdruk abielluski teise mehega ja sai mõne aasta pärast emaks.

Edasi jätkab Kristiina: “Ta elas mahajätmist raskelt üle, aga elu läks siiski edasi. Ta elas lühikest aega uue tüdrukuga, siis veel ühega, siis kolmandaga. Neljas olen mina.

Me tutvusime ühel vabaõhukontserdil kuidagi täitsa juhuslikult, kui ma taganesin talle otsa ja ta instinktiivselt mul ümber kinni haaras. Hakkasime vestlema ja enam ei tahtnud lahku minna. Ma armusin samal õhtul. Ka tema kinnitas hiljem, et see oli armastus esimesest pilgust.

Esimesed päevad olime armastusest päris hullud. Kaks kuud pärast kuuma armastust hakkasime koos elama tema korteris. Esialgu kõhklesin, et kas maksab nõnda kiirustada, aga temal oli kiire. Ma ei tea, võib-olla ta kartis minust ilma jääda.

See oli vist juba esimese kooselukuu lõpus, kui ta ütles, et ma olen väga tema esimese armastuse moodi ja isegi meie hääled on sarnased.

Mina ei osanud sellele siis mingit tähtsust omistada. Olin isegi veel rohkem õnnelik, sest see lause kõlas komplimendina.

Pärast seda, kui ta oli mulle rääkinud esimese armastuse reetlikust meheleminekust, hakkas ta sellest naisest aina enam juttu tegema.

Alguses ehk ülepäeviti, aga peagi juba iga päev sain jälle midagi uut kuulda, mida Sigrid ütles ja mida tegi, mis talle meeldis ja mis talle ei meeldinud, mille peale Sigrid rõõmustas või vihastas. Ma vaatasin tema Facebooki profiili ja nägin, et kena naine. Tema erililisusest sai muidugi ilmselt rohkem aru mu mees.

See Sigrid tegi tegi mind armukadedaks veel rohkem pärast seda, kui teadain, milline ta välja näeb. Aga juba varem jäi mulje, et mees tahaks, et minu asemel oleks tema. Suutsin kuidagi nii oma mõtteid juhtida, et see olukord tegi vahel ka nalja. Mõnel õhtul enne mehe kojusaabumist mõtlesin, kas täna Sigrid ka tuleb. No väga harva, kui ei tulnud.

Ükskord ütlesin mehele nii sõbralikult, kui suutsin, et kuule, meil igaühel on oma minevik, aga selles ei maksaks iga päev sorida ja pidevalt seda meelde tuletada. Tema väga imestas ja ütles, et tal oleks küll huvitav minu esimesest armastusest rohkem teada saada. Mina pakkusin, et elame parem oma elu ja vaatame ikka tulevikku.

Sinna see jutt sel õhtul jäi. Kuna ta oli tõesti ideaalne perekonnainimene, töökas ja hea südamega, siis sisendasin endale, et olgu pealegi see Sigrid, ma ma ei tee temast väljagi, küll mees ükskord ära tüdineb temast rääkimisest.

Aga Sigrid asus ühe kindlamalt meie juurde elama. Lõpuks teadsin temast kõike: millal ta sünnipäev on, millal ta jalaluu murdis, mida nad õhtuti koos tegid, kuidas armastust avaldas, kuidas mu mehe reetis, kuidas mehele läks ja lapse sai ning kus ta koos nüüdse mehe ja lapsega elab.

Vahepeal mõtlesin enda üle muiates, et hakkaks pidama blogi teemal „Minu mehe esimene armastus“. Võib-olla looks isegi isegi saatusekaaslaste grupi. Tänu sellisele enda üle nalja heitmisele pidasin vastu oma igati korralikus abielus.

See pidev Sigridist rääkimine küll häiris mind, aga mees ju ei petnud mind ja oli üldse tubli. Aga aina rohkem ma tundsin, et olen n-ö teine number pärast Sigridit. Nagu vahetusmängija väljakul.

Alati, kui ma Sigridi teemal pahaselt sõna võtsin, tõmbus mees tagasi ja püüdis end kontrollida. Ükskord pahvatasin välja, et kui sul temaga nii hea oli ja päriselt sa temaga koos elada ei saa, siis ela unistustes temaga koos, aga mind pole sel juhul vaja. Mees pomises siis, et ta ju armastab mind ja unustame selle Sigridi.

Mõne aja möödudes lipsas aga Sigrid ilmselt täiesti tahtmatult ikka tema jutu sisse ja siis ta ise ka ehmatas. Aga juba oli see nimi välja öeldud.

Hakkasin nüüd päriselt mõistma, et see mu mehe ja Sigridi lugu on ikka päris tõsine. Et mu mees näeb minus Sigridi asendajat, kes natuke meenutab Sigridit. Samas lohutasin ennast, et mu mees vähemalt räägib sellest unelmate naisest, aga sajad mehed, kes armastavad teist naist, ei räägi kunagi tollest oma abikaasale, aga ikka jõutakse hõbe- ja kuldpulmadeni.

Üks sõbranna ütles mulle mitu korda, et küll sa oled ikka nõudlik — mõnda naist mees petab kogu aeg või joob kogu aeg, aga ta ei jäta meest maha, sina aga vingud täiesti pisiasja pärast. Ja, ma mõtlesin ka ise sageli nii, et ma vingun pisiasja pärast.

Kui mu meeleolu oli viletsam, siis ma jällegi haletsesin end, kuidas mu mees läbi minu räägib oma kallimaga, vaidleb temaga, elab läbi oma kaotusevalu, aga võib-olla läbi minu maksab ka kätte. Ma olin mitu korda mõelnud mehele rääkida, et me peaks juba lapsele mõtlema, aga Sigrid tõrjus lapseteema mu peast.

Pahameelehoos ütlesin kord, et kui see Sigridi-jutt ei lõpe, siis me peame lahku minema. Mees ei saanud üldse aru, millest ma räägin, aga see ähvardus mõjus. Terve nädala elasime nagu noored armunud, nii et ükskord ometi sain end tunda ka iseenesena. Sigridit polnud meil.

Ühel õhtul käisime sõpradel suvilas külas ja oli väga lõbus õhtu. Naersime nii, nagu me viimati päris alguses olime koos naernud. Pärast keskööd sõitsime taksoga koju. Mees hakkas mind juba ukse juures lahti riietama, rebis mu pluusi ja seeliku seljast ja surus mind näoli söögilaua peale. Ta võttis mind nii jõuliselt, et see oli õndsuse tipp.

Kui lõpuks elutaoa vaibal teineteise embuses lamasime ja ma talle näidata püüdsin, kui õnnis tunne mul on, sosistas ta mulle justkui muuseas kõrva, et sama asi ajas Sigridi ka hulluks.

No kurat küll — nüüd oleme siis voodis ka juba kolmekesi! Kui mitu korda olin ma talle öelnud, et mulle ei meeldi need Sigridi-jutud… Läksin rõdule suitsu tegema, kuigi ma suitsetan väga harva. Pisarad tulid silma. Rõdul oli poolik vein. Jõin otse pudelist ja mõnuga. Ma ei tea, kaua ma seal istusin, aga vein sai otsa. Kui tuppa tagasi tulin, oli mees magama jäänud.

Sel ööl jõudis minuni halastamatu tõde, et olukord on lootusetu. Võib-olla enamiku naiste jaoks ei oleks lootusetu, aga minu jaoks oli. Mõtlesin, et mul on ehk pikk elu veel ees ja oleks väga kohutav, kui ma jääksingi aastakümneteks ühe teise naise asendjaks.

Me saime mehega endiselt hästi läbi. Tajusin, et see vaene Sigrid on enese teadmata ja kindlasti tahtmata teinud palju haiget nii mulle kui ka mu mehele ja rikkunud mu mehe elu. Mees pole siiani suutnud sellest löögist toibuda ja keegi ei tea, millal või kas üldse ta sellest üle saab. Kahjuks ei saa ta ise aru ka, et ta pole Sigridist üldsegi üle saanud.

Alles nüüd tagantjärele hakkasin ka taipama, mis võis olla põhjus, miks eelmised naised mu mehega kokku jääda ei tahtnud. Eks ikka arvatavasi selle Sigridi pärast.

Seedisin seda olukorda mitu päeva, enne kui tegin teatavaks oma otsuse, et mina tahan lahku minna. Rääkisime sel teemal põhjalikult. Mees hakkas nutma ega tahtnud lahutust. Nägin, et ta ei saa aru, et mina ei suuda olla nagu mingi vahelüli tema ja ta esimese armastuse vahel. See on mulle alandav. Loomulikult oli mul väga valus, sest armastan teda ju siiamaani, aga ma saan sellest üle. Iseasi oleks kellegi varjus teine olla siis, kui meil oleks mitu last ja me oleks mitukümmend aastat koos elanud. Siis vist kannataks ära.

Aga nüüd üksi olles tunnen end nii mõnusalt vabana ilma Sigridita. Olen vahel mõelnud isegi tutvuda ja kohtuda selle ülimõjuka naisega.

Samas mõtlen, et küllap ma veel leian ühe toreda mehe, kellele ma vähemalt esimestel aastatel olen kindel nr 1.

Ka mu mees on kinnitanud, et küllap ta veel leiab ühe toreda naise. Mine tea — võib-olla leiab niisuguse naise, kes on nõus Sigridi varjus elama või suudab mõni naine tõesti Sigridi kõrvale tõrjuda.”