Kui abikaasa on tütre vanune
56aastane näitleja Martin (11 aastat koos ja abielus endast 22 aastat noorema naisega, üks ühine laps):
„Minu meelest on tees „Eesti mees võtab endale keskikka jõudes noore naise” üldisest kontekstist välja rebitud. Näiteks mina olin kahe abielu vahel peaaegu 10 aastat poissmees. Samas on see kasulik väljarebimine, sest aitab arutelude abil suure pildini jõuda.
Ma ei arva, et elu noorte naistega nii levinud on, kui sageli mõista antakse, sest siis ei ärataks see enam mingit huvi. Märksa hullem oleks, kui järjest individualistlikumas maailmas keegi enam üldse teist inimest enda kõrvale ei vajaks.”
50aastane projektijuht Vello (veidi üle 10 aasta kestnud kooselu endast 19 aastat noorema naisega, kaks ühist last):
„Kohtusime oma praeguse elukaaslasega tantsupeol ja kohe, kui ma teda saali sisenemas nägin, tekkis mingi äratundmine, et see ongi õige inimene. Mul polnud aimugi, kui vana ta oli! Armastus tekkis siiski aja jooksul.”
Vello soovis luua ka uue perekonna, mis vastaks täpselt tema ettekujutusele. „Tahtsin, et igaüks täidab oma rolli nii, nagu mina seda ette kujutan: laps on laps, naine on naine ja mees on mees. Tahtsin kindlasti ka poega saada.”
70aastane Ülo (vanusevahe abikaasaga 28,5 aastat, kaks last, neist noorim kaheksa-aastane):
„Meie tutvus algas minu praeguse abikaasa vanemate juures ja kujunes suhteks kiiresti. Praeguses abielus ei tee mind kõige õnnelikumaks mitte fakt, et minu naine on minust nii palju noorem, vaid et meie vaated elule ja laste kasvatamisele langevad suurelt osalt kokku.”
Äratundmine esimesest pilgust
Teadlaste sõnul annab tulevasele suhtele esmase tõuke see, et märgatakse põnevat inimest, kes ülejäänud massist selgelt eristub. Meeldimise algpõhjus olevat hoopis feromoonide tasandil. USAs Chicago ülikoolis korraldatud uurimustes osalenud testgrupi mehed valisid vanusest olenemata pildi pealt välja naise, kes tundus neile olevat viljastumisvõimeline.
Lihtsustatult võib soov paljuneda olla samuti üks põhjus, miks vanemad mehed meelsasti nooremate naistega suhted loovad. Kuid kas ei või erinev generatsioon hiljem siiski suhtele saatuslikuks saada?
Ülo: „Arutasime naisega enne pulmi, et tunnete alusel abielludes pole vanusevahe häiriv, kuid hiljem võib sellest tekkida probleem. Ent siiamaani on meie abielu olnud väga õnnelik. Me oleme tundnud rõõmu teineteisest ja oma kahe tütre kasvatamisest.” Ülo usub, et nad jäävad abikaasaga elu lõpuni kokku.
Martin: „Minu arvates on väide „surmani kokku” tänapäeval lausa silmakirjalik ja pseudokatoliiklik, sest pooled paarid ju lahutavad! Muidugi ei tähenda hea suhe veel head kooselu. Ent see pole minu meelest ka õige, et esimese riiu korral minnakse kohe lahutama. Paindlik peab olema. Tähtis on leida keegi, kes sind täiendab ja kellega sul igav ei hakka. Mis surma puutub, siis seda, kui kaua elu üldse kestab, ei tea ju keegi ette.”
Vello: „Ma ei pea õigeks, kui „vana” naine noorema pärast maha jäetakse. Samas on mul hea meel, et mul endal noorem naine on. Kui ma sel aastal klassikokkutulekul käisin — meil on lõpetamisest möödas 30 aastat –, märkasin, et naised olid ikka väga vanad. Võib-olla on see lastesaamine, mis nad nii ära kurnab? Ehk peaksid naised rohkem mõtlema selle peale, et kooselu ka esteetilises mõttes hoida?”
Ühiskondlik surve ja keskeakriis
Eesti argiühiskond on julm. Tagarääkimisest need, kes millegi ebatüüpilisega hakkama on saanud, ei pääse. Suure vanusevahega suhteidki armastatakse mõnuga alavääristada.
Ülo: „Algul on kõrvaltvaatajatele selline suhe kindlasti pisut harjumatu — näiteks minu äi on minust paar aastat noorem!
Mehe rolliks abielus pean ma perekonna majandusliku heaolu loomist, kuid alles teises abielus olen mõistnud, et ainult see pole harmoonilises pereelus peamine. Esimest korda abiellusin kohe pärast sõjaväge. Esikohal oli töö, sport ja õppimine. Pere jäi tagaplaanile.
See tekitas esimesest abielust sündinud lastel olukorra, kus nende kõht oli küll täis, riie seljas ja katus pea kohal, aga sisuline pereelu puudus. Abielu ajal sarvi maha joostes sai mulle selgeks, et see pole õige elu. Tundsin end süüdi, eriti laste ees, aga samuti sisemist vajadust kõike muuta. Olin 48 aastat vana ja valiku ees.”
Kui Ülo leidis sobiva partneri, tegi ta ka otsustava pöörde. „Seda võib keskea kriisiks nimetada küll,” usub ta nüüd. Kuid teadlasel on põhjust rõõmustada, kuna poeg ja tütar esimesest abielust saavad tema praeguse abikaasa ning tütardega hästi läbi.
Martin: „Meie oma suhtes ei tundnud lähedaste poolt mingit survet, sest see ei tekkinud üleöö. Ajakirjanduses ikka paar korda oli meie vanusevahest juttu. Samas on see loomulik, sest noorus, seksikus ja sära müüb. Mehelt küsitakse, miks oma „vana” naine enam ei kõlvanud, justkui mees üksi otsustaks seda! Mispärast ei küsita naiselt, miks omaealine ei kõlba?
Ma ei tea tegelikult, mis asi on just keskeakriis, aga kriise on mul elus olnud nii lapse- kui ka koolipõlves, teatrikoolis ja hiljem teatris töötades. Keskeas avastasin näiteks, et ei suuda ega taha enam teatud asju teha, mida nooremana hea meelega tegin, näiteks korvpalli mängida. See on ehk kõige rohkem vanusega seotud kriis.”
Vello: „Kuna olin oma praeguse elukaaslasega tutvudes pikalt vallaline, siis ühiskondlikku survet polnud. Samas oli minu naise ja esimesest abielust sündinud tütre vanusevahe ainult 7 aastat — see tekitas nendes mõlemas ebamugavust ja omavahel nad eriti ei suhtle. Mina suhtlen tütrega üsna tihedalt.
Mingit vanusega seotud kriisi ma enda puhul ei mäleta, aga kriis meie kooselus oli siis, kui mu noor naine ennast leidis. Ta oli olnud hea laps nii kodus kui ka mulle, aga tahtsin, et ta iseseisvuks ja suudaks meie suhtest sõltumata hakkama saada. Nii ka läks, aga sellega oli mul endal üsna raske harjuda…”
Nagu näitab Vello kogemus, ei ole elukogenud mees huvitatud naisest, kes on kodus vaid mööblitükk ja majapidamismasin. Aastad on teda õpetanud vajama enda kõrvale inimest, kellega on mõnus ja põnev suhelda ning ühist maailmapilti jagada.
Vahest siin peitubki saladus, miks elatakse „ebavõrdses” abielus tihti kadestamisväärselt hästi. Põhjus pole mitte selles, et „vana” mees enam teiste seelikute järel ei jookse, vaid selles, et naine tunneb end temaga hinnatu ja armastatuna.
Psühhiaater Arvo Haug: „Kogenud mees laseb naisel tunda end naisena!”
„Suhted jäävadki salapärasteks ning tunded arvamatuks. Võib-olla hoolitsevad keskealised mehed noort naist võttes alateadlikult oma vanaduspõlve eest? Noorem on tervem ja võimeline vana mehe eest hoolitsema. Nii naiivsed võivad meeste arvamused küll olla!
Võib-olla on aga põhjuseks hoopis mehelik võistlusjanu: „Minu naine on noorem ja ilusam!”
Samas on ka naistel oluline sõna sekka öelda ja ehk peaks hoopis küsima, miks noored naised soostuvad vanemate meestega abielluma?
Tegelikult ühiskondlik hukkamõist vaid tõmbab partnereid teineteise poole. Milline mees pole uhke naise üle, kes seda vaenu tema nimel on valmis taluma? Ilma liialdamata võib öelda, et noore naise — vanema mehe suhe on tunnete tasandil väga seotud. Enamik selliseid suhteid vormuvad abieluks siira armutunde ajel, sest kaasajal pole ju mingit sundi iga üheöösuhet väärtustada.
Suure vanusevahega abielud on keskmisest õnnelikumad tihti seetõttu, et mehed lasevad naisel tunda end vähem kodutöötaja ja enam naisena. Ühtlasi pole tähtsuseta ka fakt, mida toetab statistika, et just küpses eas mehe ja noore naise abielust sünnivad geniaalsed lapsed.
Siinkohal tuleb siiski valmis olla ka selleks, et naabrilapsed sind isa asemel hoopis vanaisaks kutsuvad…”
