Kui armastusest on saanud põlgus... kas on veel tagasiteed?
Palun nõu neilt, kes sarnases olukorras olnud. Aastatepikkune suhe on seljataga, lapsedki kodus kasvamas. Pealtnäha tavaline pere. Aga minu sisse ei ole alles jäänud enam grammigi iha ega kirge oma abikaasa vastu. Need tunded, mis peret koos hoiavad, on asendunud põlguse ja vastikustundega.
Küsite kindlasti, miks see nii on. Kui teaks... põhjust justkui polegi. Tunded kadusid juba ammu. Elame kui õde-venda - sõbralikult, võrdlemisi rahulikult, aga rahu tuleneb peamiselt sellest, et neelan oma tegelikke tundeid alla ega lase neid välja paista. Kõik, mis ta teeb, ärritab. Kõik, mis ta ütleb, on vale. Kõik, mida ta tegemata jätab, ajab marru. Kui ta mulle käe külge paneb, kasvõi ainult puudutab, tekitab see minus vastikusjudinaid. Mõte seksist käib mu peast ikka aeg-ajalt läbi, aga kunagi ei ole selles osaline see mees, kellega ma koos lapsi kasvatan ja kellega koos oleme läbi käinud nii palju radu.
Ta ei ole ära teeninud neid tundeid, mis ta minus tekitab. Kunagi ei ole ta mind löönud või petnud, et mul oleks põhjust olla ta peale pahane. Tülitseme ikka, nagu kõik seda teevad, aga ei lepi kunagi ära, sest... ei teagi. Ei oska vist ja nüüd enam ei ole mõtet ka. Kaks kõva kivi.
Tunnen ennast nii süüdi, et olen tema vastu. Ei peaks olema, ei tohikski olla. Sõrmus sõrmes tuletab iga päev meelde lubadusi, mille andsime teineteisele elu ilusaimal päeval. Heas ja halvas, alati, igavesti...
Aga kui enam ei suuda? Mida siis teha? Kui olukord on juba nii halb, et kui ta uksest sisse astub, tuleb mulle pisar silma, sest ma ei suuda temaga ühes ruumiski viibida?
Ma ei taha niimoodi tunda. Võtan abieluvannet tõsiselt ja lastel peab olema isa, igapäevaselt ja kogu aeg olemas. Kaua ma suudan niimoodi kannatada?
Öeldakse, et rääkida. Võiks ju veel korra proovida, kui kõiki mu püüdlusi ennast avada ja oma südant puistata ei pisendataks lausega "mis sul jälle viga on?!" Igasugune soov edasi vestelda on pikaks ajaks kadunud. Olen unistanud sellest, et kord see päev tuleb, mil ta ei suhtu mu probleemi kui teisejärgulisse, vaid kuulab huviga ja püüab kaasa mõelda. Ma ei tahaks teda süüdistada milleski, probleem on minu enda sees, aga üksi ma sellega toime ei tule. Iga temapoolne nähvak minu suunas veel suurendab mu vastumeelsust ja põlgust tema suhtes.
Kuidas edasi, ei teagi. Elan negatiivsuses nii hästi kui suudan. Põlgus ja ebameeldivustunne ning pidev süümepiin nende ebameeldivate tunnete pärast on igapäevased kaaslased, mis söövad mind seestpoolt. Raske on. Lapsedki näevad, et ema kustub vaikselt.
Kas sellisest raskest punktist on veel tagasiteed? Armastusest sai põlgus, aga on sealt kuidagi võimalik veel tagasi astuda ja uuesti armastuseni jõuda?
