Kui elukaaslane lõpetab enda eest hoolitsemise, tuleb ta maha jätta!

Kerttu Rakke arutles Naistekas, mida teha, kui elukaaslane ei hoolitse enam enda eest. Mina leian, et kui inimene, kes varem on toitunud tervislikult, käinud trennis ja olnud viisakas ja puhas, ühel hetkel end täiesti käest laseb, trenni unustab ja diivanil burkse nosib, on tema iseloom täiesti muutunud ning mul ei ole põhjust enam temaga koos elada.

Just sel põhjusel hülgasin oma eelmise elukaaslase. Kohtusime temaga jõusaalis, kus ta näitas mulle paari harjutust. Tal oli kindel dieet, mida ta rangelt järgis, ei joonud, ei suitsetanud, ei söönud ülemäära rasvaseid ja magusaid toite, käis korralikult trennis. Igati viks ja viisakas noormees.

Käisime kohtamas, armusime, kolisime kokku, tegime koos trenni, sõime koos tervislikku toitu. Ajapikku otsustas ta trennist loobuda, sest tööl olid pinged ja trenni asemel oli palju mugavam diivanil pikutada. Käisin üksi trennis edasi. Seejärel hakkas ta nõudma, et salatist on kopp ees, andku ma parem liha ja kartulit ja pitsat. On juba tervislik oldud kah! Ja kui ma keeldusin, leidis ta üles pitsakulleri numbri, salvestas selle kiirvalikusse ning järas üksi telekat vaadates oma rasvast nõretavaid pitsasid. Mõni aeg hiljem lisandus pitsa kõrvale õlu.

Juba siis mõtlesin, et kaua ma kannatan. See ei ole enam see inimene, kellesse ma armusin. Ma ei armunud rämpsuõgijast diivanipatja, vaid aktiivsesse ja oma tervisest hoolivasse mehesse. Aga lootsin, et ehk läheb ta identiteedikriis mööda ning meie endine elurütm taastub. Kuid ei, olukord läks veel hullemaks.

Ühel päeval avastasin, et laua all põrandal on mingi imelik puru. Algul süüdistasin kassi, et ehk on kusagil midagi närimas käinud ja puru laua alla sattunud, kuid siis selgus, et kass ei olegi seekord süüdi. Süüdlane istus hoopis rahuloleva näoga diivanil, seekord ees ports friikartuleid, ning teatas, et ta nokkis oma varvastelt nahka ja unustas selle põrandale. Pidin öökima hakkama!!! Lisaks sellele, et ta nüüd tundis end nii vabalt, et lasi söögilauas krooksu ning peeretas valjusti, kui ta näiteks arvuti taga istus ja mina tema kõrval raamatut lugesin, pidin ma nüüd koristama ka tema jalgade küljest ära nokitud nahka. Pesu oli ta suutnud siiamaani veel ise masinasse viia, kuid nõud ja pitsakarbid vedelesid juba ammu laiali, ma ei viitsinud ka neist suuremat numbrit teha.

Aga siis mulle aitas. Tegin suhtele lõpu ja pole ühegi teise otsuse üle rohkem rõõmu tundnud. Ma tahan elada koos inimesega, kes väärtustab mind nii palju, et näeb enda kallal vaeva, et minu kõrval hea välja näha, soovib olla terve ning on viisakas!!! Kui inimene hakkab end nii mugavalt tundma, et unustab igasuguse inimväärikuse, on aeg suhtele lõpp teha!