Kui paarist saab kolmnurk...
Psühholoog Siiri Tõniste möönab, et ehkki pereteraapiasse tulijate esmane mure võib olla hoopis muu, tülid või arusaamatused, siis pikema teraapia käigus paljastub sageli, et kas parajasti või ka mingil ajal paari minevikus on ühel või ka mõlemal poolel olnud kõrvalsuhe: “See on paarisuhte stressi üks olulisi põhjuseid.”
Nii et see ei kao kusagile — ei saa unustada, et su armastatu on olnud kellegi teisega. Isegi kui ta tagasi tuleb. Psühholoog kinnitab aga, et mõnikord ei pruugi kõrvalsuhe tähendada ületamatut probleemi: “Sageli saavad partnerid sellest üle ja lähevad oma eluga ilusasti edasi. Ent paljude jaoks võib see olla nii kõrge künnis, et näib — siit enam üle ei saa. Sest oma kaaslast ei saa enam usaldada.”
Usaldamatuse teema jääb sageli partnerite vahele vinduma, sest sellest ei räägita, see vaikitakse maha. Aja jooksul lisanduvad uued stressorid, pinge muudkui kasvab. Siiri Tõniste ütleb, et paariteraapiasse tullakse tihti hoopis muude muredega: lähedust ei ole, lastega on probleemid, tülid venivad pikaks. Kui aga hakata uurima paari ajalugu, siis paljastuvad sealt sageli mitmed kõrvalsuhted.
“Valdavalt astume me ju suhtesse mõttega, et mina olen ainuke, oleme paar kogu eluks. Kui aga hall argipäev lahti rullub, tekivad arusaamatused, mured ja lahkhelid, siis on tavaline, et kahe inimese vahel tekib pinge, millega toime ei tulda. Väga sageli üritatakse pinget leevendada sellega, et kaasatakse kolmas osapool. See ei pruugi tingimata olla armuke, vaid ka näiteks töö või hobi või sõbranna… Kuid kui selleks kolmandaks pooleks on kõrvalsuhe, on see kõigest muust traumeerivam.”
Sellises olukorras võib olla mitmeid lahendusi. Siiri Tõniste ütleb, et hea stsenaarium on see, kui “kolmanda” juurest pöördutakse tagasi oma peamise lähisuhte juurde — kui kolmas on ajendiks, et hakata oma suhtest lõpuks ometi rääkima. Mis on meil hästi, mis halvasti — ja kuidas üldse sai võimalikuks kolmanda ilmumine meie vahele. “Tublid ja toimetulevad paarid võivad seeläbi veel lähedasemaks muutuda. Selles mõttes võib armukese ilmumine isegi paarisuhet tugevdada.”
Kuid mitte kõik ei tule sellise kriisiga ühtmoodi hästi toime.
Tähtsaim suhe elus
“Me vajame erinevate inimeste peegeldust, et tunda end terviklikuna ka erinevates rollides,” nendib psühholoog. “Tänapäeva traagika on see, et peale paarisuhte on kõik ülejäänud suhted enamasti pinnapealsed. Vanasti elas inimene suheterohkes kogukonnas, ta oli elukatsumustes rohkem hoitud. Kui ühe suhtega midagi juhtus, siis teised toetasid teda. Tänapäeval on aga inimene väga üksi — vanemad ja õed-vennad elavad kaugel, Eesti pered lausa elavad ja töötavad mitmes eri riigis…
Tihti on paarisuhe ainuke suhe, millele toetuda. Kui naistel leidub veel sõbrannasid, siis just meestele ongi tihtipeale paarisuhe ainuke tõeliselt oluline suhe elus. Kui sellega midagi juhtub, siis mõjutab see kõike. Usun, et tänapäeval on paarisuhte kvaliteet veel palju olulisem kui mõnikümmend aastat tagasi,” ütleb Siiri Tõniste. Omaette märk on ka see, et oma suhet tahetakse parandada, sest suhte lõhkumine ei ole enam lihtne, kuna ümberringi pole rohkem toetavaid inimesi.
Kes vaatab kõrvale?
Kummad, kas naised või mehed, on agaramad kõrvalsuhteid looma? Siiri Tõniste ei soovi ka selles küsimuses üht sugupoolt teise arvelt esile tõsta. Küsimus on hoopis muus: “Kui partnerite vahel hakkab end üles kruttima pinge ja ebakõla, siis tõuseb ärevus mõlemal poolel. Tavaliselt kipub üks partner ärevuse puhul endasse tõmbuma ja teine, vastupidi, hakkab ärevalt teise poolega kontakti otsima. Nüüd oleneb lahendus sellest, kumb leiab esimesena aktsepteeritava viisi oma pingeid alandada. Sageli matab “endassetõmbuja” end töösse, aga “äreval” poolel on lihtsam pöörduda väljapoole paarisuhet.” Mõistagi võib olla ka vastupidi — et just “ärev” partner klammerdub oma “ärakaduva” kaaslase külge ning hoopis eemaletõmbuja leiab rahulikuma suhte mujalt. “Palju sõltub olukorrast, paari lapsepõlvekogemustest ja partnerite käitumismustritest.”
Rahvasuus liigub müüt, et naised andestavad, ent ei unusta, mehed aga unustavad, ent ei andesta. Kas naistel on kõrvalsuhet tõesti kergem andestada kui meestel?
Siiri Tõniste ütleb, et tema kogemus pereterapeudina seda väidet ei üldista. Kõrvalsuhe võib olla nii mehel kui ka naisel, sellest üle saadakse ikka isemoodi: “Aga andestamine on sootuks keeruline küsimus. Inimene võib öelda, et on andestanud, võib proovida muuta käitumist, võib seda isegi mõelda, aga see pole üldse lihtne. Olen veendunud, et andestamine saab toimuda ainult olukorras, kus vaatad oma partnerile otsa ja näed tema silmis, et tal on tõeliselt kahju, et ta on sulle haiget teinud. Kui sa pole seda näinud ega kogenud, siis ei saa kunagi kindel olla, et see on möödas. Üksinda ei saa andestada, see on alati kahepoolne asi. Südamest andestamine peab juhtuma kahe inimese vahel — erilise äratundmisena.”
Õige suhe võib terveneda. Kas aga igat paarisuhet peaks proovima parandada, millises olukorras suhet päästa enam ei anna ja kuidas seljatada armastussuhtest ilmajäämise kurbust, sellest võid lugeda jaanuarikuu Kodutohtrist.
