"Kui sa pärast pidu mehega hotellituppa lähed, siis sa ju tead, et tema ootused ei piirdu vaid ühise teejoomisega! Miks sa siis paned ennast sellisesse olukorda, kui tagajärjed ei meeldi?"

 (99)
"Kui sa pärast pidu mehega hotellituppa lähed, siis sa ju tead, et tema ootused ei piirdu vaid ühise teejoomisega! Miks sa siis paned ennast sellisesse olukorda, kui tagajärjed ei meeldi?"
Photo by Daniil Avilov on Unsplash

“Mina olen tavaline idaeuroopa tüdruk ja ma olen alati meeste tähelepanu nautinud. Mul pole sellega kunagi probleeme olnud”, ütleb Maria Avdjuško Postimehe intervjuus. Minu meelest Maria sõnastas täpselt selle, kuidas paljud naised end täna tunnevad, aga mida ei sobi enam välja näidata: me naistena jätkuvalt ootame külgelöömist ja komplimente!

Jagasin sama mõtet hiljuti ühes FB aruteluringis ja samas ka arvamust, et varsti pean vist avalikult deklareerima — mulle isiklikult võib sel vanal klassikalisel moel läheneda küll.
Ja siis — täielik kambakas — ma toetavat ahistamist, vägistamist, koduvägivalda, olen kompleksides flirtimishuviline jne. Minu katsed sellesse diskussiooni vähegi teistsugust vaadet anda lämmatati massiga.

Ma olin suht üllatunud, et see väike poolehoiuavaldus seksuaalset vaibi kandvate komplimentide toetuseks toob kaasa niivõrd hüsteerilise turmtule. Kõnealuse naisrünnakrühma maailm on mulle tundmatu ja samas šokeerivalt kohutav paik, kus poodide ümber kogunevad meestekambad, kes tahavad kassajärjekorras naistel peput katsuda; kus pubid/klubid on täis perverte, kes ootavad võimalust naisi seksuaalselt rünnata; kus paaride seksuaalaktid laetakse meeste poolt salaja üles pornosaitidele; kus igas pargis ning trepikojas ootab vägistaja ja kus tuleb meestega võidelda, neil koht kätte näidata, neid mitteusaldada (need natuke küll utreeritud näited on võetud sellest FB vestlusest).

Seotud lood:

Ma ei tolereeri mitte mingil tingimusel jõupositsioonilt ahistamist, vägistamist ja koduvägivalda (minu jaoks pole ka mingit vahet, kas see toimub tüdrukute, poiste, naiste või meeste suhtes). Kahjuks tundub aga, et mida rohkem selline eelpool mainitud suhtumine levib, seda rohkem kannatavad tõeliste ahistamislugude ohvrid ja väheneb nende lugude tõsiseltvõetavus. Ma pole nõus olema ärakasutatav ainult selle pärast, et olen naine. Mul on piisavalt eneseteadlikkust ja julgust, et ise otsustada, ise riskida ja ise vastutada oma tegude, käitumise ning elu eest.

Kui me naistena kanname oma kehavorme rõhutavaid riideid, siis teeme seda sellepärast, et meile endile meeldib. Samas anname ka endale selgelt aru, et need mehed, kellele naised pinget pakuvad, panevad seda ka tähele. Ja kui mõned meestest väljendavad seda, et naine on nende arvates kaunis, siis see on täiesti normaalne ja tore. Me naistena märkame ju samuti ligitõmbavat meest ja teeme talle komplimente, see on iseenesestmõistetav.

Või kui oleme pubis/klubis ja suhtleme seal ka meestega, siis teeme seda ikka oma soovil ja huvist. Loomulikult on olnud kõigil naistel situatsioone, kus mõni mees on ebameeldivalt pealetükkiv või lihtsalt mittehuvipakkuv. Mis siis ikka, kõik sellised olukorrad on lahendatavad ning enamasti piisab vaid oma seisukoha väljendamisest ja teema on maas. Vahel harva on vaja olla natuke radikaalsem, aga reeglina unustame tüütu mehe kohe kui see silmapiirilt kaob. Ma ei suuda võtta tõsiselt neid naisi, kes ühe mittemeeldiva tüübi nõmeda käitumise pärast meeletu tragöödia teevad ja aastakümneteks hingehaavad saavad. Ilmas on nii palju toredaid mehi, keskenduks pigem neile! Ja veel — kas te teate mõnda meest, kes tüütu ja pealetükkiva naise (neidki on omajagu) lähenemisega toime ei tule ja seda ahistamiseks peab?

Elus laiemalt ja ka igasugu suhete loomisel on minu meelest ülimalt mõistlik võtta “kaalutletud riske”. Nii saab üsna kindel olla, et oled teinud ise kõik, et end säästa halbade kogemuste ning inimeste eest. Need “kaalutletud riskid” on igaühel erinevad, märksõnaks vaid vastustunne oma elu ees.

Ma toon mõne teemakohase näite:
Kui mul tekib soov mõne võõra ligitõmbava mehega peale pidu kuhugi edasi minna, siis hotellituba on igatähes rohkem “kaalutletud risk” kui tema korter. Minnes ma loomulikult tean, et enamike meeste ootused hotellitoas juhtuva osas ei piirdu vaid ühise teejoomisega. Aga muidugi on mõistlik eelnevalt omavahel soovid ja hirmud ära rääkida, siis on igal juhul suurem kindlus, et kõik on ootuspärane.
Samas on päris selge, et kui ma kolme täisjõus mehega kuhugi suvilasse kaasa läheksin, siis tõenäosus, et me seal näiteks maapoodide raske olukorra üle arutleme, on kaduvväike. Ma ei kujuta ette, miks peaks end vabatahtlikult sellisesse olukorda panema, mille puhul on algusest saati selge, et ei pruugi õnnestuda seda kontrollida? Iga naine vastutab ikka ise ka selle eest, kuhu ja kellega läheb, päris piinlik on pärast see nutt ja hala, et vaat kuidas ära kasutati.

Loe veel

Tegelikult ju ongi iga uus suhe ja (seksuaal)partner risk. Pole mingit vahet, kas käite kaks kuud teatris, kinos ja Toomemäel jalutamas või lähete esimesel õhtul voodisse — mõlemal korral on sama suur võimalus, et uus kaaslane osutub (haisvate sokkidega) kehvaks seksijaks või harrastab seksuaalpraktikaid, mis endale ei meeldi. Minu “kaalutletud risk” on siin oma aja ja energia säästmiseks minna voodisse esimesel võimalusel, Toomemäel ja mujal jõuab sobivuse korral pärast ka käia.

Isegi kui eksisteeribki kaks paralleelmaailma, kus ühes vaatavad naised ja mehed üksteist kahtlustuse ja hirmuga, siis see teine maailm on palju siiram ja positiivsem koht. See on see maailm, kus enamik meist õnneks elab ja kus jätkuvalt luuakse suhteid kire või armastuse pärast. Ja kus mehed on mehed ja naised on naised selles igavikulises mõttes ning kus tunnustavad tähelepanuavaldused on vastastikused ja oodatud.

Head naised ja mehed, kallistage üksteist ja laske end kallistada, siis ei lähe ilm hukka!

Allikas: Margitmeikar.com

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare