Maailm roosades värvides

Kaldume uskuma kõikvõimalikke ütlusi — peksab, järelikult armastab, omad kaklevad, omad lepivad…

Milleks need muinasjutud? Miks mees ja naine peavad selliselt käituma? Kas nad on siis kass ja koer, kes ei ole võimelised koos elama?

Vastus küsimusele on järgmine: inimesed lihtsalt kardavad tunnistada, et neil on probleemid. Kui süveneda tüli sisusse, selgub, et pooled solvumised vaikitakse maha, teine pool aga valatakse väiklastesse olmelistesse kättemaksudesse. Me lihtsalt  ei oska teineteisega rääkida, tunnistada oma tundeid ega ka mitte kuulata partnerit.

Paljude jaoks on palju mugavam kannatada (on arusaamatu, miks), pärast aga kiskuda riidu. Ning siis õigustada ennast: ma pole ju ometi  kivist!


Iseloomud ei sobinud

Me nimetame tülitsevaid naisi hüsteerikuteks, mehi aga psühhopaatideks. Konfliktsituatsioonides ilmnev kasvatus ja „armsad traditsioonid” vanemate kodust, kus isa ja ema laste ees peaaegu et kaklesid, ongi kujundanud niinimetatud „konfliktse iseloomu”. See on formeerunud paljudest faktoritest, mis kõik viivad kokku ühele — sellise iseloomuga inimesed suhtuvad igasugustesse lähedastesse suhetesse kui võitlusse.

Kui kõik on hästi, hakkab neil „igav”. Inimesed, kes ei tekita konflikte, on nende meelest nõrgad.

Tavaliselt leiavad sellist tüüpi mehed ja naised üksteist ning sõlmivad suhte, mis on täidetud tülidega.


Olme vampiirlus

Meedikud on tulnud huvitavale järeldusele: kui me tülitseme, siis läheneb meid stimuleerivate hormoonide hulk veres tasemele, mis oli meil armumise esimestel hetkedel.

See on otsekui langevarjuhüpe või surmasõlm — iidsed mehhanismid, mis peavad meid kaitsma vaenlase eest, töötavad täiel võimsusel, ning meid haarab agressiivne narkootiline joobumus.

Inimesed tunnetavad selliseid emotsioone, kuid ei suuda neid seletada.

Nad arvavad, et neid on haaranud kirg ja armastus, mitte aga tavaline tigedus. Ning nad veenavad ennast, et neil ongi selline „itaalia perekond”.


Sisemised konfliktid

Kust küll tulevad tülide põhjused? Iga naine, kes on end selles tekstis ära tundnud, mõtleb kindlasti, et kõiges on süüdi mees. Too hilineb alalõpmata, pöörab naisele vähe tähelepanu, räägib vastikult, flirdib teistega, norskab, käib kulunud teksades…

Kuulge, kui ta on nii halb, milleks teda siis üldse  vaja on?

Solvumine, kurbus, valu ja hirm eksisteerivad iseenesest. Partner — konflikt — on vaid katalüsaator nende väljumiseks.

Tülitsevad need inimesed, kellel on tegelikult sügavad probleemid. Näiteks haavuvad oma meeste peale naised, kes ei suuda lahti lasta mingist vanast lapsepõlveaegsest solvumisest ning tahavad seega pidevalt „õiglust jalule seada”.

Seejuures valitakse alateadlikult just neid, kellega selline lapselike psühhotraumade mäng õnnestub.

Võlur — seks

 

Mida ka ei räägiks siin lapsepõlve kompleksidest, on ka kindel, et mõningad paarid oleksid ilma skandaalideta ammu laiali läinud. Põhjus on ilmselge: siia on segatud seks. Isegi kui see pärast tüli kohe ei järgnegi.

Sellised näitekunsti meisterlikkusega inimesed manipuleerivad teineteisega, püüavad endale tähelepanu võita, puhuda lõkkele kustuvat huvi ja … erutada oma partnerit.

Miks just seks? Aga sellepärast, et me ajame taas segamini oma aistingud. Kui adrenaliin tormab veres ja süda peksab meeletult, tahaksid paljud kohe kiiresti voodisse heita.

Paraku mängib see sõnalis-teatraalne „seks” halba nalja: solvumised ju jäävad ning just need kustutavad veetluse kuni järgmise konfliktini.


Mida teha?

Kriitilistel hetkedel, kui hullude emotsioonide tõttu ei jää ruumi mõistlikele mõtetele, on parem lõhkuda mõni taldrik või rebida märkmik tükkideks. Ainult ei tohi rääkida asju, mille pärast on hiljem kahju. Tüli saab ju otsa, sõnad aga jäävad. Alatiseks.

Küsi endalt: miks sa raiskad oma elu parimaid aastaid tülide peale?  Nende tõttu muutub inetumaks su välimus, kortsud ilmuvad varem näole, tõuseb südame- ja onkoloogiliste haigestumiste risk, kannatavad lapsed…

Tuleb valida — kas lõpetada sellised suhted või üritada selgusele jõuda endas ja konfliktide põhjustes. Eks iga inimene väärib ju armastust. Sügavat ja rahumeelset.