Kuidas kasvatada meest

Täiskasvanud lapsed

Väikesel lapsel pole veel ohutunne välja arenenud. Aastatega see küll tekib, kuid vaid juhul, kui laps on tüdruk. Poiste käitumist mõjutab ohufaktor üsnagi nõrgalt — domineerivaks on uudishimu.

Viieaastasele poisiklutile on parem mitte öelda, et näppude pistikupessa toppimine on ohtlik. Otsekohe hakkab ta huvi tundma, mis siis ikkagi juhtub.

25-aastast poissi on mõttetu veenda, et pole tarvis praktikas kontrollida andmeid auto maksimaalse kiiruse kohta. Ta ei saa seni rahulikult magada, kuni pole järele proovinud kõiki näite spidomeetril.

Ja kui te tema keelitusele „no kas või üksainus kord“ järele ei anna ning räägite viimase ööpäeva jooksul juhtunud avariidest, viidates vigastatute ja purukssõidetud autode täpsele arvule, siis ta … läheb niikuinii. Ilma teieta.

Nähes ema rinda, hakkab laps ägedalt siputama ning ta huuled hakkavad tahtmatult liikuma. Pole vajagi olla ülitähelepanelik märkamaks, et see komme säilib meestel kõrge vanaduseni. Kuigi vaevalt et naise rinna nägemine kutsub neis esile mõtteid söögist (nii on see laste puhul), ometi on reaktsioon samasugune. Samasugune ootamatu aktiivsus ning samad huulte liigutused. Ka kätega vehivad ning rõõmustavad nad nagu väikelapsed.

Ning sellest vaatepildist end lahti kiskuda pole neil enam jõudu — üksnes sündsustunne või tugev müks vastu selga võib neid sundida lähteasendisse tagasi pöörduma. Oh neid lapsi küll!

Veidi mänginud, jätab laps oma mänguasja ja haarab kiiresti uue järele. Kodus, kus on väikene laps, võib sellise käitumise tulemusi palja silmaga näha — põrand on täis mänguasju, raamatuid ja tarbeesemeid.

Tasapisi õpetatakse lastele, kuhu asjad tagasi panna. Tüdrukud omandavad need oskused kiiresti, poistel on korra säilitamine tunduvalt raskem. Küll ajavad nad segi, mida kuhu panna, kord püüavad täiendada interjööri uute asjadega või unustavad kõik, mis oli vaja teha.

Kuidas siis muidu seletada, et käterätikud tuuakse pidevalt vannitoast välja ning jäetakse vedelema sinna, kus lõppes kuivatamise protsess? Miks WC-sse koguneb aja jooksul terve raamatukogu?

Mänguasjad on lastele tähtsad, neil on arendav, hariv ja emotsionaalne funktsioon. Lapsed kiinduvad väga oma leludesse.

Nelja-aastane poisike heidab magama vaid siis, kui on kõik oma autod voodi kõrvale garaaži paigutanud. Tema isa aga pärast seda, kui vaadanud üle oma mündikogu, lisanud sinna uue eksemplari ning vastanud oma sõprade-kollektsionääride (eranditult meeste, sest naised ei ole peaaegu mitte kunagi kollektsionäärid) sõnumitele.

Poisike armastab jõule kingituste pärast, mida jõuluvana talle toob. Ta isegi ei aima, et nädal enne pühi püüab „jõuluvana“, kui tema juba magab, lossi kokku panna ning korraldab dinosauruste võiduajamisi.

Jälgides, kuidas mehed lastega mängivad või neile kingitusi valivad, tekib tahtmatult mõte, et võimalus seaduslikel alustel mänguasjadega mängida ongi see, mis võlub neid soojätkamise idees.

Kasvatus jätab mehed lasteks

Miks jäävad mehed lasteks? Ilmselt peitub vastus nende kasvatuses. Tüdrukute käitumisse suhtuvad vanemad rangemalt — sunnivad mõtlema sündsusest ning õpetavad tundma vastutust perekonna eest.

Poistele millegipärast pole kombeks öelda: „Teie olete tulevased isad.“ Seetõttu jõuab selline mõte nendeni suure hilinemisega — alles siis, kui isiklik laps on kasvamas. Kui nad on aga nii sarnased, siis saab korrigeerida meeste käitumist täpselt samamoodi, s.o järgides eelkooli pedagoogika nõuandeid ja printsiipe.

Lapsed võtavad käitumismaneerid üle täiskasvanutelt, seetõttu on isiklik eeskuju väga oluline. Pikapeale hakkab see kasvatatavale, nii suurele kui ka väikesele, külge.

Väike alaväärsustunne aitab areneda ning püüelda saavutuste poole, suur aga segab ja muudab agressiivseks.

Milline on siis väike alaväärsustunne? Kui öelda mehele, et ta teenib vähe — kas see on väike või kutsub hoopis esile agressiooni? Või kui näidata talle naabrinaise meest, kes igal aastal ostab uue auto, mis on eelmisest kaks korda kallim — kas see võimaldab mehel areneda?

Või võrrelda teda kolleegiga, kes tegeleb joogaga ning kellel on vägagi seksikas figuur? Vaevalt et sellised viited oodatavat mõju avaldavad. Kriitikasse, ka kõige pehmemasse, suhtuvad mehed hulga tundlikumalt kui lapsed.

Aga kui püüda kujundada mehes väikest alaväärsustunnet, vältides otseseid viiteid? Näiteks vaadata vaimustunult sedasama autot (või, miks mitte, sedasama meest). Asetada nähtavale kohale jooga-alane ajakiri. Jah, ainult seda ei tohi teha liiga pealetükkivalt, muidu on kõik pingutused asjatud. Hakkavad segama ja muudavad agressiivseks!

Kiitus hea käitumise eest on parim kasvatusmeetod. Psühholoogide ja pedagoogide eksperimente tulemused on järgmised: kui last kiita kas või selle pärast, et ta üritas midagi teha, siis järgmisel korral teeb ta seda juba palju paremini. Samad katsed võib läbi viia ka meestega.

Tuleb võtta kaks meest ning asuda nendega koos elama sarnastes tingimustes teatud aja jooksul (paarist kuust piisab). Seejuures tuleb ühega pidevalt tõrelda ning sundida tegema kas või mõndagi kodust tööd, „sa oled ju mees“. Kui ta teeb midagi, siis ikkagi kinnitada, et ta pole midagi teinud ning taas korrutada: „Sa oled ju mees.“

Teist meest tuleb aga kiita lausa kõige eest (nii omavahel kui ka teiste juuresolekul), kinnitada talle, et sellist head kohvi pole te mitte kunagi saanud ning demonstreerida siirast vaimustust iga kord, kui näete olgu või kõige oskamatuma koristamise jälgi.

Tulemus? Katsed esimese mehega lõpevad nädala pärast, kuna katsealune on laborist põgenenud, teisest katsealusest ei saa te aga kunagi enam lahti.

Muutke ebameeldiv tegevus lõbusaks. Väike poiss ei taha hambaid pesta. Ema ostis talle ämbliku, mis tuleb harja külge kinnitada. Niipea kui ämblik märjaks saab, muudab ta värvi. Hambapesu muutus nüüd eriti põnevaks.

Samas ei armasta mõnigi mees oma habet ajada. Mida küll mõtlevad mänguasjade tootjad? Kus on tooted, mis muudavad habemeajamise meeldivaks tegevuseks?

Väike kummist Pamela Anderson, kes, kinnitatud aparaadi külge, kaotab protsessi käigus oma riided? Seni võib aga kasutada ühiseid veeprotseduure ning vastastikust abistamist seebitamisel, kreemitamisel ning kuivatamisel.

Sellel meetodil on vaid üks miinus — võtab palju aega (muutub liiga huvitavaks).

Laps peab teadma teie nõudmiste motivatsioone. Seletage ja veenge, vihjetest ei saa ta pahatihti aru.

Ka mehed ei oska ridade vahelt lugeda. Kõnes reageerivad nad sõnadele, mitte aga emotsioonidele. Ometi on naised meistrid produtseerima emotsionaalseid mõtteid.

Kuidas te reageerite, kui sõber teatab, et vastupidi plaanitule jääb ta kauemaks tööle ning palub, et te ei pahandaks? „Hästi,“ vastate talle sellisel toonil, et iga inimene saaks aru, et te peate tema tegu lausa kohutavaks. Iga inimene küll, kuid mitte mees.

Ning hiljem, kui talle lõpuks kõik välja laote, mida te need viis tundi mõtlesite, on ta siiralt imestunud: „Aga sa ju ütlesid, et kõik on hästi!“ Seetõttu on parem öelda seda, mida te tõepoolest ütelda tahate — et ei tekiks arusaamatusi.

Näitena võiks tuua järgmise situatsiooni. Tänaval taob väike poiss mänguasjaga vastu isa jalga. Vestlusest haaratud isa ei reageeri esialgu, kuid kui löögid muutuvad tuntavaks, käratab: „Äkki lööd sa mulle veel ka vastu pead?“ Õnnelik jõnglane ronib pingile ja täidab oma kalli issi soovi.

Vahel vajavad lapsed karistamist , et neid ohjes hoida. Täiskasvanu näitab lapsele nii lubatu piire.

Mõni laks või viieminutiline nurgas seismine muudavad lapse käitumist. Ta rahuneb ning suhtub olukorda hoopis teisiti. Mis võiks olla analoog, kui laps on kolmekümnene?

Riid. Klassikaline riid — kisa ja nõude lõhkumisega. Ainult nii saab mõningatel juhtudel piiritleda lubatut ning viidata lubamatule käitumisele. Riid on sama emotsionaalne kui laksu andmine ning aitab hetkega mõlemaid pooli rahustada. Seda tuleb aga kasutada harva.

Mis siis võiks olla peamine kasvatusprintsiip? Nii banaalselt kui see ka ei kõla, on selleks armastus. Armastus inimese vastu, sõltumata tema tegudest, vaatamata sellele, milline ta on. Just armastus teeb paremaks meid kõiki — nii lapsi, mehi kui ka naisi.