Kuidas panna mees mõistma, et naine on pingutust väärt?
See on muidugi arusaadav, et peale mitmeid aastaid ei ole suhe enam selline ninnu-nännutamine, kus igal võimalusel ollakse ninapidi koos ja ega ma ei soovigi seda saavutada. Asi on pigem selles, et kõik on muutunud nii tavaliseks — kui käime näiteks väljas söömas, istub mees ninapidi telefonis ja isegi siis, kui palun tal selle vaid hetkeks eemale panna, tekitab ta draama, et miks ma selliste asjade peale nagu kanaema ärritun. Minu arust peaks see olema elementaarne viisakus.
Mind kurvastab, et ta ei arvesta minuga ja tihtipeale pole ta ka just kõige usaldusväärsem. Kui ta on mind kuskile kutsunud, pean alati arvestama, et ta viimasel hetkel teatab, et unustas öelda, et lubas hoopis mingi sõbraga kohtuda vms.
Tema ei ole kunagi see pool, kes näitaks üles initsiatiivi, et ta soovib asju selgeks rääkida või korda saada. Isegi, kui üritan talle öelda, et mõni ta tegu kurvastab mind ja küsin selgitust, siis keeraks ta meelsamini magama või solvab, et kuidas ma jõuan ikka jahvatada. Tema tahaks rahu ja õnne meie vahel ning ta vihkab tülitsemist ja vaidlemist, kuid, kui üritan selgeks teha, et tema enda käitumise pärast need tülid ongi, siis keeratakse vaid teine külg ja jäädakse magama. Olen toonud ka lahkumineku jutuks, kuid ta ei taha seda.
Mina tunnen, et mind ei väärtustata piisavalt. Ta on harjunud, et kõik laheneb iseenesestmõistetavana. Mina üritan asjaga alati tegeleda ja olen valmis vanaviisi üsna pea ka jätkama. Arvan, et kui mina seda ei teeks, ei teeks tema ka. Ma ei tea, kuidas sellises suhtes käituda, et ta minust rohkem lugu peaks ning mõistaks, et ma ei lepi ka igavesti vaid halvimaga ja olen pisutki pingutust väärt.
Kas sul on armusuhtes sarnaseid kogemusi ja kuidas käitusid?
Allikas: Naisteka foorum
