Kuna elasime eri linnades, siis saime kohtuda vaid nädalavahetustel. Jah, mõtlesin ka ise korduvalt sellele, et see kõik on nagu filmis — liiga ilus et tõsi olla. Mehe sõnul polnud ta enne minuga kohtumist teadnudki, mis tunne on armastus, ta ütles et olen see naine, keda ta otsinud terve elu. Mees ütles ja kirjutas mulle korduvalt, et armastab mind, mida ta polnud iial varem kellelegi öelnud, isegi mitte oma eksabikaasale. Kuid tegelikult üks asi häiris mind algusest peale.

Üritasin mehele nii muuseas seletada, et mul on allergia purjus inimeste suhtes. Mees selle lause sisust tookord aru ei saanud. Teinekord ütlesin otse, et ma tõepoolest ei talu absoluutselt alkohoolikuid, et purjus lähedase nägemine käivitab minus kõik kõige valusamad mälupildid, kõik need sõnelused ja kaklused ja politseiväljakutsed, mida oma varasemas elus lähedalt näinud olen. Mida rohkem mees kas muret uputab või rõõmust pitsi tõstab, seda suuremasse stressi ja pingesse mina lähen. Ma ei välista üldse, et see on minu kiiks, eripära, millega tuleb arvestada kui tahetakse minuga suhtes olla.

Otsustav hetk saabus ootamatult jõululaupäeva õhtul. Tulime koos peolt, kus olime joonud kumbi 2 pokaali veini, 2 pitsi konjakit ja tema ühe õlle. Kell oli hiline, minu poolest oleks sellest piisanud, oleksime võinud minna lihtsalt koju ja nautida teineteist. Kuni alkoholipoele lähenedes ta ütles et läheb ja ostab lisaks mõned õlled. Ma sain sellest ütlusest hetkega peavalu ja iivelduse, kuid ütlesin siiski rahulikult, et ma ei soovi et ta seda teeks, et kui teeb, lähen teise tuppa magama. Tema läks siiski ja ostis 4 õlut. Ma ei öelnud rohkem sõnagi. Läksime vaikides minu poole. Koju jõudes käisin oksendamas, mida ta ilmselt ei märganud — lihtsalt äärmise stressi olukordades tõuseb mul vererõhk lakke ja süda läheb konkreetselt pahaks. Läksin kohe teise tuppa magama, enne teavitasin teda et võtsin unerohtu ja palun ennast mitte segada.
Hommikul leidsin köögist need 4 tühja õllepurki, lisaks tühja Vana Tallinna pudeli, milles oli üle poole sees olnud. Seda kõike nähes ma oma otsuses hetkegi ei kahelnud. Läksin ta juurde ja ütlesin, et nüüd on meie suhe läbi. Et see oli tema valik ja tema otsus. Ta kommenteeris vaid nii palju, et sinna poodi astudes oli ta mõelnud, et ta on piisavalt jäärapäine mees, et mees teeb mida tahab — ükski naine ei ole siin ütleja. Tegelikult see valik saigi saatuslikuks.

Jaa, mu hing on väga haige. Jube raske on ise suhet lõpetada, võtta see otsus vastu ja seda teatavaks teha. Kuid ma olin sellest korduvalt rääkinud. Ma ei suuda elada mehe kõrval, kes joob üksi, kes igal õhtul pärast tööd joob 4 õlut, nädalavahetusel 6 või rohkem. Ma ei näinud ainsatki õhtut, kus ta alkoholi EI tarvitanud. Mees on ennast õigustanud pidevalt, et miks mitte, kuna ta ei jää purju ega muutu agressiivseks. See ongi imelik, et ta käitumine oluliselt ei muutu, kuid minu silmis on tal sõltuvus alkoholist ehk et ta on alkohoolik.

Jään huviga ootama teie arvamusi — kas tõesti on viga minus, kas tõesti käitusin ebaõiglaselt? Või on selline iga päev alkoholi tarvitav mees ka teie arvates sõltlane?