Ma imetan ka veel, sellepärast on söögiisu ka suurem kui varem, aga mees ei saa sellest aru. Tema ikka õiendab, et laps peaks rasvad minust rinnapiimaga välja imema ja ma ei tohiks nii palju süüa. Talle ei meeldi, et mu kõht on pehme ja isegi rindade kohta ütles, et liiga suured ja koledad. Mõned rasedusarmid on ka tekkinud reitele, ka nende kohta on ta öelnud, et nagu sebratriibud ja et randa ta minuga enne ei tule, kui need rõvedad jutid kadunud on.

Ise nõuab õhtuks korralikku sööki (praekartulid hakklihakastmega), aga mul seda süüa ei luba ja ütleb, et mina peaks ainult salatit närima, et normaalsesse kaalu tagasi saada. Toob pidevalt eeskujuks oma sõbra naist, kes on eluaeg peenike olnud ja juba kuu aega pärast sünnitust oli ideaalses kaalus. Et miks sõber sai normaalse välimusega naise ja minu mees peab sellise paksuga elama.

Näen ju ise ka peeglist, milline paks lehm ma praegu olen ja ma ei ole õnnelik selle üle, aga kas mehel on õigust minu kallal niimoodi õiendada? Olen väga õnnetu ja tema norimine ei tee olukorda paremaks. Nutan kodus mõnikord, kui ta on tööle läinud, aga lapse pärast proovin ikka head nägu teha.