Meie lugu on sarnane väga paljudele teistele. Armusime, kolisime kokku, tulevik paistis kena. Kinnitasime teineteisele korduvalt, et elu ilma teiseta ette ei kujuta ja jääle alatiseks kokku. Mina muidugi ootasin, lootsin ja eeldasin, et ühel hetkel kinnitame seda altari ees sõrmuseid vahetades.

Ka mina ei tahtnud olla see pealetükkiv ja kiirustav naine, kes abieluettepanekust igasuguse romantika ära võtab, hakates ise teemat arendama ja uurima, et no kas saab juba. Lootsin, et ta ikka ühel hetkel saab ise aru ning tuleb sõrmusega.

Kui mitte pärast viit kooseluaastat, siis äkki pärast ühise kodu ostmist? Aga ei… Pärast esimese lapse sündi ikka, lootsin ma. Ei. Ei sõnagi, rääkimata ettepanekust või pikemast vestlusest sel teemal.

Oleme koos olnud nüüd juba 12 aastat. Meil on lapsed, kodu, head töökohad ja armastus. Aga sõrmust ei ole ega tulegi. Mehe sõber nimelt poetas purjus peaga ühel sünnipäevapeol, et mu kallim olevat öelnud, et mind ta küll kunagi naiseks ei võta, tal niigi hea elu. Sõber tundis veel muret, et miks ma lasen tal end nii kohelda ja kinnitas, et tema küll ei saa aru, miks mu mees nii ütles.

See lõikas hinge valusamalt kui miski varem meie suhte jooksul.

Ma sain aru, et minust ei saa iial abikaasat ja ma ei saa kunagi oma kallimat nimetada teisiti kui laste isaks või elukaaslaseks. Ma olen temaga 12 aastat koos olnud, ma armastan teda endiselt ja sellise asja pärast ei hakka kohe asju pakkima ja ära kolima ning lapsi isast ilma jätma. Elan lihtsalt edasi, okas hinges sügavamal kui varem ja unistused kildudeks purunenud.

Nii et ma kordan eelkõneleja sõnu — ärge tehke samu vigu mis meie ning öelge oma meestele KOHE, kui soov tekib, et tahate abielluda. Muidu jääte pisaraid patja valama nagu meie.