“Jättis kõik siia laiali vedelema, on ikka siga!”
“Kunagi sa ju ikka armastasid teda?”
“Mina? Ah, nooruse lollus… No kus see tõbras on?”
Tõbras jõudis peagi kohale. Viipas mulle peaga: “Tere, Leeni” ning asus sõnagi lausumata kaste ja kompse põrandalt kokku korjama, möödudes keset tuba seisvast ja käsi puusas hoidvast naisest, nagu poleks midagi juhtunud.
Mul hakkas väga ebamugav, oleksin tahtnud lahkuda. Paraku olid aga lood nii, et mina tulin ainsana kõigist tuttavatest vastu Kati palvele anda ta toataimedele uus kodu, sest pärast korteri müüki polnud neile enam kohta.
“Pead veel 400 krooni korteri eest maksma,” hüüdis eks ukselt ning asus kastidega teele.
“Maksa ise, ihnuskoi selline,” oli Kati reaktsioon.
Ohkasin ja läksin lillepotte oma kasti pakkima…
Viis aastat tagasi lahutasin minagi oma mehest. Nagu Katigi, tuli mul õppida uutmoodi elama ning oma minevik lahti mõtestada. Tahtsin, et see oleks normaalne. Mõtlesin põhjalikult selle üle, kuidas jääda eksmehega hästi läbi saama. Õigupoolest poleks me pruukinud üldse lahutadagi.
Elasime normaalset elu, kumbki ei petnud. Ühine elu aga muutus järjest rutiinsemaks. Me ei reisinud, istusime aina kodus, vestlused piirdusid arutlustega teemal, kes läheb poodi.
Mõnikord üritasin naisteajakirjadest saadud soovitustest ning iseenda tervest mõistusest juhindudes abielu elustada, ent jooksin alati peaga vastu seina. Mees küsis vaid: mis see on? Milleks?
Viimaks mõistsin — paari aasta pärast muutun kas vinguvaks ülekaaluliseks kodukanaks, hakkan oma meest vihkama ja muudan meie elu lõppematuks skandaaliks või hakkan teda petma.
Sellist elu ma ei tahtnud! Kõigele lisaks oli mul silme ees oma vanemate näide, kes elasid üksteist pooleldi vihates ligi 30 aastat koos. Otsustasin lahutada. Valmistusin püüdlikult jutuajamiseks, valides argumente.
See osutus aga lihtsamaks, kui arvasin. Ta sai kõigest aru, noogutas ning palus luba jääda veel paariks nädalaks, kuni otsib endale korterit. Meil oli väga raske lahku minna, ausalt… Päeval, mil ta ära sõitis, nutsime mõlemad.
Viis aastat on möödas. Meil mõlemal on uued perekonnad. Oleme siiani lähedased. Kõikidest mu tuttavatest oleme ainsad, kes peale lahutust suudavad niivõrd hästi läbi saada. Mina arvan, just sellepärast, et läksime lahku enne, kui üksteist surmani ära tüütasime.
Aga Katil, temal oli loomulikult kõik hoopis teisiti. See, et nende suhtest head nahka ei saa, oli juba alguses selge. Naine on ere kuju — alati lõbus ega püsi pudeliski paigal. Mees aga melanhoolik, kodusistuja, pedant. Lisaks sellele oli tal selja taga ebaõnnestunud abielu, tänu millele oli ta seisukohal, et naise pärast ei tasu liiga palju pingutada.
Nüüd räägib Kati, et see oli algusest peale mõistusabielu. Provintsis elamine tüütas ära — ta tahtis pealinna. Meie teame aga teistsugust lugu. Kodulinnas oli naisel pikaajaline ja ebaõnnestunud suhe abielumehega. Räsitud Kati ei suutnud pärast viit aastat kestnud ootamist enam viivitada ning läks mehele esimesele ettejuhtuvale.
Ehk mitte päris esimesele… Ma ju mäletan, kuidas Kati oma pulmas õnnest säras. Ent see ei kestnud kaua. Tulid etteheited, solvumised, tülid. Naine ootas kingitusi ja hoolitsust — neid aga ei olnud ega tulnud. Tema tahtis last, mees mitte. Lahutusest hakkas Kati rääkima juba kaheksa aastat tagasi, ent vaatamata sellele venitas veel nii kaua välja.
Viimastel aastatel elas abielupaar erinevates tubades, magas eraldi, kuid perekondlikel üritusel käisid nad ikka koos. Milleks? Kati ei suuda seda mõista. Viimaseks piisaks sai see, kui mees kutsus külla oma endise klassikaaslase. Kohale sõitis veider tüüp, kes suitsetas kolme päevaga korteri täis ning jõi ära meeletult kalli veini, mille naine oli kingituseks saanud.
Olen veendunud, et kui palju aastaid ka ei mööduks, ei taha Kati oma esimest meest enam iial näha. Ei näha, kuulda, ammugi mitte temaga rääkida…
Miks hoiame alles suhteid, mis juba ammu surnud on? Või aeglaselt, kuid järjekindlalt surevad? Mis sunnib venitama viimast seal, kus endalegi on selge — aega tagasi ei pööra, armastust pole, elada selle inimesega on võimatu? Toon mõned kõige aktuaalsemad põhjused, sina aga loe ja mõtle, kas pole neil mitte sinuga pistmist.
Suutmatus leppida
Üheks vaimse tervise ja psühholoogilise küpsuse märgiks on oskus võtta maailma ja selles asetleidvaid sündmusi nii nagu need on. Vaid laps võib temale omase ebaküpse enesekesksusega sattuda hüsteeriasse vihmast, kui tema tahaks päikesepaistet, või nõuda vanematelt kalli mänguasja ostmist, milleks lihtsalt pole raha. Hiljem hakkab laps mõistma, et maailm ei pöörle tema tahtmist mööda. Sellest hetkest algab küpsemine.
Täiskasvanuks saamine luhtub vaid mõnel inimesel, võimalik, et teda on kasvatatud nagu potilille. Võimalik, et asi on tahtes — lapse elu on ju palju kergem.
Perekonda rajades on sellised lapsnaised täiesti veendunud, et nende abielu ei saa puruneda. Mees on ju loodud täitma kõiki nende soove. Mõnda aega üritavad nad partnerit murda, kohandades teda enda vajaduste järgi ning esitades aeg-ajalt täiesti absurdseid nõudmisi. Kui see luhtub, hakkavad nad otsima alternatiive.
Just sellistelt naistelt tuleb mulle pea iga päev kirju. Need algavad alati täpselt ühtemoodi: “Mul on mehega kohutavalt halb suhe — oleme üksteisest võõrdunud, ta ei toeta mind, petab ja isegi peksab.” Ka lõppevad need liigagi sarnaselt: “Ma armastan teda, tahan, et ta oleks minuga, soovitage palun, kuidas teda muuta?”
Ent on täiesti võimatu muuta inimest, kellel on väljakujunenud iseloom, käitumismaneerid, mõttemaailm, suhtumine abielusse, suhtumises armastusse (või selle puudumisse)!
Jämedalt öeldes on kaks varianti: kas võtad meest nii nagu ta on, või lähed minema, kui oled tõesti õnnetu. Vahel on selle mõistmiseks vaja pikka ja kohutavat elu ühe katuse all. Sel juhul aga ohustab sind hiljem lahku minnes raisatud aastate pärast hirmus viha.
Soovitus: kui oled üks neist, kes viimse hetkeni usub, et kõike saab veel muuta, siis mõtle sellele, kui palju oleksid nõus ise päriselt sisemiselt muutuma? Loobuma oma põhimõtetest, kommetest ja sõpradest? Natuke liiga palju nõutud? Kanna see küsimus üle oma mehele — temagi pole nõus sinu meeleheaks enda pärisosa ümber tegema. Inimesed ei ole plastiliin.
Kirjuta paberile lause: “Elus ei saa kõik olla alati nii nagu ma tahan.” Loe see mitu korda läbi. Kui lause tekitab trotsi, tähendab, sa pole veel täiskasvanuks saanud ning see toob ka edaspidi sulle palju probleeme. Katsu mõttega harjuda ning ehita endas adekvaatne maailmapilt. Saa aru, et elada tuleb mitte sellega, kes sulle meeldima on hakanud, vaid sellega, kes on valmis sinuga peret rajama.
Sellise mehe leidmiseks läheb vaja tarkust ning kainet arvestamist. Ja veel… vabadust köidikutest, mis sind õnnetuks teevad.
Hirm üksinduse ees
Abiellume inimesega, aga lahkume tühjusesse. Vahel on just hirm see, miks sunnime end piinarikast suhet jätkama. Reeglina kardavad üksindust inimesed, kes pole iseseisvad ning kelle enesehinnang on madal. Nad arvavad, et neid pole kellelegi vaja. Mingis mõttes on neil muidugi õigus. Pole võimalik olla vajalik, kui sa ei suuda endastki lugu pidada. Ka ei saa iseseisvaks muutuda teisest inimesest sõltudes. Isegi siis, kui ainsaks põhjuseks on hirm.
Soovitus: mõtle hästi järele, kumb on parem: kas magada mõnd aega üksinda külmas voodis, ent omada hingerahu ja väljavaateid õnnelikuks tulevikuks. Või heita ühte mehega, kes sulle juba ammu närvidele käib — lihtsalt selleks, et näidata endale ja külale: mina pole kunagi üksi.
Kahtlemata räsib üksindustunne su keha pärast lahutust nagu gripp peale pikka talve. Ent nii nagu peale kevadet tuleb suvi ja haigusele järgneb tervenemine, nii saad ka sina ühel hetkel aru, et elu läheb edasi.
See hetk saabki sinu üksinduse lõpu alguseks. Su silmad löövad särama, kõnnak muutub, sa omandad vastassugupoole jaoks veetlevad žestid. Sul tekib tahtmine vahetada soengut ning sõita puhkama. Ja uus armastuski pole enam kaugel.
Harjumuse jõud
Raske on lahku minna inimesest, kellega oled palju aastaid ühe katuse all elanud, milline ta ka poleks. Asi on selles, et talupoegliku mentaliteedi kohaselt on mees samasugune sugulane nagu teisedki — ainsa erinevusega, et saad temaga lapsi.
Põlvkonnad naisi arvasid ja arvavad siiani tõsimeeli, et naine ei pea abielus õnnelik olema. Vanasti oli abielu õnne eeldus. Õnne ennast polnudki tihti vaja, piisas sõrmusest sõrmes. See tagas isakodust väljakasvanud naisele katuse pea kohal.
Tänu heaoluühiskonna jõudsale edenemisele suudavad naised viimaks saavutada piisavalt tugeva sotsiaalse ja majandusliku rikkuse, et mitte enam klammerduda abiellu kui ainsasse ellujäämise võimalusesse. Vaid sellistel tingimustel hakkame vahet tegema heal ja kallil, õnnelikul ja õigel ning õpime lõpuks valikuid tegema.
Kuid selleni läheb veel aega! Ning seepärast ongi mingisuguses arhailises alateadvuses mees meie jaoks ikka veel sugulane, neid aga teadupärast valida ei saa. Sugulasi talutakse enda kõrval kui vältimatut kurja ning õpitakse leidma selles pooleldi masohhistlikku mõnutunnet. Ikkagi omad ju.
Seetõttu on raske lahutada ka sellisest mehest, keda peab vaid välja kannatama ning kellele tuleb pidevalt raha anda lootuseta seda enam tagasi saada. Harjumuse jõud, mida võimendab meelelaad. Mis siis ikka — võtame seda kui tõsiasja ja püüame lasta tillukesed vabameelsuse võrsed läbi kivistunud maapinna tärkama.
Nõuanne: kui armastad oma meest tõepoolest kui sugulast, ent sul on halb temaga eluaset jagada, mõtle, miks sa ei võiks teda edasi armastada, aga erinevate katuste all? Sul pole ju vaja näha iga päev oma tädi, keda armastad, vaid seepärast, et kunagi kudus ta sulle ilusaid triibulisi sokke.
Pea meeles, et tõeline armastus ja kiindumus ei hääbu ka siis, kui meest pole füüsiliselt su kõrval. Vastupidi — tihti muutub see hoopis tugevamaks. Pigem minge lahku, et jääda sõpradeks. Paku talle see variant välja ja sa näed, kuidas ta tegelikult sinusse suhtub.
Kui sa aga pole valmis laskma lahti inimesest, kes väidetavalt rikub su elu, oled kas täielik egoist või… äkki ta ei piinagi sind nii väga? Võibolla sa lihtsalt naudid seda!
Kuidas aru saada, et teil on aeg lahutada?
See on väga subjektiivne ning vaieldav küsimus. Pakun välja vaid mõned arusaamad, sina aga loe kokku, mitmele neist vastasid “jah”.
Lahutada ja jääda sõpradeks?
See on võimalik! Tõsi küll, vaid sellisel juhul, kui olete läinud lahku suuremate lahinguteta. Sa ju ei hävitanud raevus mälupulka tema diplomitööga või röökinud avalikus kohas talle näkku selliseid asju, et tal tuleb aasta sellest psühhoterapeudi juures terveneda. Sellisel juhul on liiga raske pärast kokku saada ning naeratades küsida: “Kuidas läheb?”
Seda enam, et lahutus kestab statistika järgi ühest kuust kolme aastani. Solvumised ning muud abielus juhtunud asjad kaovad meelest viie aasta pärast, võimalik, et veidi varemgi. Ent kibedus sellest, et inimene, kellega oled kümme aastat koos elanud, ei soovi sulle enam sünnipäevaks õnnegi, jääb kestma palju kauemaks. Harva tunnistame endale, et oleme ise sellele pinnase loonud.
Siinkohal tahaksin selgitada, et sõpruse all endise mehega ei mõtle ma tingimata kõiki selle juurde käivaid hingelisi kohtumisi. Pigem tähendab sõprus eksiga häid suhteid, mida ei koorma viha ega vaen.
Kuidas õigesti lahku minna?
Püüa lahutamise otsus teha enne, kui sellest juttu teed. Ära tuhni minevikus ega viska talle nina peale kümne aasta taguseid vigu. Milleks seda enam vaja? Nüüd ei saa ta nagunii midagi muuta ja lahkub sinu järjekordsete süüdistuste saatel ning sulle jääb vaid kibedus hinges.
Räägi parem sellest, et ei näe enam perspektiivi, võta pool süüst enda peale (see on ju ilmne!), räägi rohkem lahutuse käigust kui ühisest elust. See on ju läbi!
Kui teil on ühiseid lapsi, arutage nende tulevikku ning kummagi rolli selles. Tehke selgeks, kui palju keegi laste eest hoolitseb ning kehtestage reeglid.
Ära ürita teda kinni hoida, vajutades sugulaste ja sõprade klahvile.
Kui oled otsustanud lahutada — lahuta! Ära mine selliste asjade õnge nagu: “Vahest tasuks veidi pausi pidada ja eraldi elada?” või; “Ma võin kolida teise tuppa — võime elada mõnda aega nagu naabrid.” See ei tähenda, et pole võimalust kunagi enam koos olla. Kui see tõesti peaks juhtuma — kes keelab teil uuesti abielluda?
Alguses on väga raske, nii et teil võibolla tasub kohtudagi. Vahel osutub just viimane seks — juba abielujärgne — lõplikuks ja rasvaseks punktiks suhtele. Telefoni mälust kustutatud number ei taga aga veel mälestuste ja tunnete kustumist.
Et elada lahutus üle väärikalt, läheb sul vaja rohkelt lähedaste tuge. Ära põlga seda ära.
Suhtu oma minevikku austusega, siis on sul kergem elada olevikus. Hoia alles ühised fotoalbumid ja muud teile kahele kallid asjad — pane need lihtsalt kuhugi silma alt ära.
Kaalu psühholoogi külastust.
Ära söösta uude suhtesse enne, kui oled mõnda aega nautinud rahu ja üksindust.
Tuleta tihedamini meelde teie ühist elu. Mälestused aitavad minevikuga leppida.
Ole targem ja saa aru: parem on laua äärest tõusta veidi näljasena. Siis ei kao söögiisu ära ja tahad kindlasti veel! Abielluda, ma mõtlen…
