Lahutus on vältimatu, aga ei taha teise inimesega tülli minna ja suhteid igaveseks rikkuda? Siin on mõned kasulikud õpetussõnad

Lahkuminek võib vahel lausa sõjaks üle minna ning veel väga kaua haiget teha. Võib aga toimuda üsna rahulikult ning te võite jääda isegi, kui just mitte sõpradeks, siis otsekui kaugeteks sugulasteks.

Millest alustada?

Ehk pausist. Elada mõnda aega eraldi ja mõelda, kas te ikka vajate lahutust. Distantsilt on lihtsam mõista ennast ja abikaasat ning riske hinnata.

Seejärel tuleks rääkida teineteisega. Arutage läbi iga samm, otsige kompromisse. Olete ju huvitatud mõlemaid pooli rahuldava lahenduse leidmisest.

Sageli on keeruline kokkuleppele jõuda. Ära karda öelda „ei“. See nõuanne kehtib mõlema osapoole jaoks. Tehke selgeks, kui palju olete valmis järele andma ning kui palju oma positsioone kaitsma. Ehitage üles mõlemaid osapooli rahuldavad piirid. Ära anna alla seal, kus tunned tugevat survet. Kaitse enda jaoks olulisi variante, ent ürita ka partnerit kuulda võtta. Teie ühine ülesanne on mõlema huve arvestada ning teha nii, et lapsed tunneksid endid rahulikult. Just sellele viimasele tulebki keskenduda.

Kes aitab?

On hea, kui on võimalus kaasata protsessi kolmas osavõtja, näiteks psühholoog või vahendaja. See aitab paljutki teisest vaatenurgast näha.

Kui olete otsustanud psühholoogi kasuks eraldi, siis pärast vestlust on võimalik juba konstruktiivsemalt omavahel suhelda. Läbi rääkimata tunded ei jää sel juhul sisse ning pole ka vajadust arutleda kõike toimuvat sugulaste ja sõpradega, kes on siis sunnitud ühte poolt konfliktis valima. Toimub ka suhete ümbermõtestamine — on kergem meenutada ja mõista, kui palju head oli teie vahel ning tunda austust partneri vastu.

Kui teie valik on perepsühholoog, ei tasu muretseda, et ta üritab keelitada teid perekonda säilitama, kui teil endil seda soovi enam pole. Psühholoog aitab mõlemal osapoolel kurvastuse etapid läbida, sest lahutus on kaotus.

Vahendaja aitab saavutada praktilisi kokkuleppeid: vara, lastega suhtlemine jms. Tema abil paraneb suhtlemine. Vähem on emotsioone ja sõnade interpretatsioone, rohkem on fakte ja konstruktiivsust.

Kui sina ei ole lahutuse algataja

Isegi siis, kui olete mõlemad meelestatud kompromissi otsingutele ning soojade suhete säilitamisele, pole ikkagi lihtne solvumist unustada. Kõige efektiivsem viis solvumisega toime tulla on seda tunnistada ja läbi elada. Igasugused, ka kõige tugevamad ja ebameeldivamad emotsioonid, vajavad omaksvõtmist. Ei tasu oma tundeid ignoreerida, kinnitades, et sa ei tunne solvumist, kurbust ega ka mitte viha. Selline seisukoht on otsekui haava maskeerimine, mitte selle ravimine.

Oluline on leida viis, kuidas oma tunnetega toime tulla. Neist võib rääkida sõpradele või sugulastele või leida internetis toetust nendelt, kes on olnud samasuguses olukorras. Võib ka kasutada erinevaid tehnikaid. Näiteks kujutleda, kuidas teie eredad tunded tasahaaval tuhmuvad ning seejärel kaovad sootuks. Mõnele on abiks teadvustamine, et solvumine ja pettumus tekivad reeglina vastuseks isiklikele illusioonidele. Oleme loodud sellisteks, et ootame teistelt teatud tegevust. Kui aga meie ootused ei täitu, tekib solvumine. Solvumine on vastavuses meie illusioonide tasemega. Mida kõrgemad ootused, seda tugevam solvumine. Paljud — eriti need, kes on elanud koos pikki aastaid — unustavad lahkumise ägeduses, et mees ja naine ei ole üks tervik, vaid kaks täiesti erinevat, teineteisest sõltumatumat inimest. Ning kumbki võib tegutseda lähtuvalt oma isiklikest soovidest ja veendumustest.

Kui just sina oled lahutuse algataja …

ning sa veel kahtled, eriti siis, kui lahkumine osutub tõepoolest sõbralikuks. Püüa olukorda kaugemalt vaadata. Võta näiteks paberileht ning jaga see neljaks osaks. Osadele kirjuta pealkirjad:

1. Kõik, kõige halvem, mis võib juhtuda, kui me lahutame.
2. Kõik, kõige parem, mis võib juhtuda, kui me lahutame.
3. Kõik, kõige halvem, mis võib juhtuda, kui säilitame perekonna.
4. Kõik, kõige parem, mis võib olla, kui säilitame perekonna.

Täida järk-järgult kõik osad, ühtegi detaili vahele jätmata. Anna endale aega, et kõik hoolega järele mõelda ning välja tuua kõik, mis näib oluline. Väldi üldistusi, mida rohkem üksikasju, seda parem.
Kui leht on täidetud, lõika see osadeks. Aseta need enda ette ning ürita kujutleda oma seisundit, milles sa oled, kui mitte kõik ei saa olema nii, nagu oled kirjutanud. Keskendu oma tunnetele. Milline nimekiri on sinu jaoks mugavam, millega aga ei taha mingil tingimusel leppida? See polegi lihtne töö, ent aitab läheneda probleemile iga kandi pealt ning loob toimuvast enam-vähem adekvaatse pildi.

Milline on eesmärk?

Ka lahkumisel võivad eesmärgid olla ühised ja isiklikud. Ühised eesmärgid on need, millest on huvitatud mõlemad abikaasad. Näiteks suhtlemine lastega ning osavõtt nende kasvatamisest. Aga miks peaks püüdma säilitada omavahelisi häid suhteid? Abielu on nüüd läbikäidud etapp, mis on lõpetatud.

Jäta siiski negatiivsed tunded minevikku. Astu uude eluetappi uue meeleoluga — ees ootab veel palju huvitavat. Kui inimene suudab end eks-partneriga suheldes ümber häälestada, paraneb oluliselt ta enda elu kvaliteet. Sama käib ka laste kohta. Lapsed on kui švammid, kes imavad endasse kõik, mida näevad ja kuulevad ning millest kaudselt osa võtavad. Isegi juhul, kui teile mõlemale näib, et oskate hästi oma tundeid varjata, saavad lapsed neist ikkagi aru ning kannatavad vaikides samamoodi kui teiegi.

Abielus on sageli nii, et paljud isiklikud eesmärgid ja soovid kas lükatakse edasi või tuuakse ohvriks ühisele heaolule. Lahutus annab võimaluse oma elu täielikult muuta. Püüa leida selles keerulises olukorras plusse: nüüd on sul võimalus pöörata rohkem tähelepanu endale ning oma huvidele. Teosta see, millest oled ammu unistanud, ent milleks ei jätkunud aega. Luba endale elada elu, kus on ruumi tunnetel, emotsioonidel ning sündmustel, mitte üksnes kannatustel ja kurbusel ebaõnnestunud abielu pärast. Pea meeles, et sinu ees on avatud terve hulk teid, kui sa just ise nende ette tõkkeid ei ehita.

Miks on tarvis hästi lahku minna?

1. Et lapsed kannataksid vanemate lahutuse puhul võimalikult vähe. Ning et nad seejärel ehitaksid enese elu lähtudes saadud kogemusest, teadmisega, et on võimalik lahku minna, ent jääda sõpradeks.
2. Normaalsed suhted parandavad mõlema partneri elu kvaliteeti. Kui jäädakse endas viha ja solvumist kandma, hävitatakse iseennast. Negatiivsed tunded ei möödu iseenesest, aeg ei ravi neid.
3. Rahulik lahkuminek säilitab sotsiaalsed sidemed. Abielu jooksul on neid palju tekkinud — ühised sõbrad, töö, mõlema poole sugulased. Kui kontakt on keeruline, on häiritud ka nendega suhtlemine.
4. Et järgmised suhted kujuneksid paremateks. Vastasel juhul võib oma solvumised ja probleemid alateadvuses kaasa võtta ning on võimalik, et isegi uus partner leitakse eelmisega sarnane.

Kuidas lastega rääkida?

1. Tuleb sobiv aeg valida. Sellised uudised põhjustavad väga tugeva stressi. Seega ei tohi see mõne teise stressiga (eksamid, haigused jne) kokku langeda. Las vestlusest võtavad osa mõlemad vanemad, et oleks võimalus kõik tekkivad küsimused läbi arutada.
2. Ei pea olema liialt vaoshoitud, ent ka liigsetest emotsioonidest tuleks hoiduda. Lahkuminek on raske ning mõlemad vanemad on seejuures ärritunud. Ent nad on täiskasvanud ning suudavad oma tunnetega toime tulla ning lapsi aidata. Tingimata tuleb rääkida, et armastate neid ikka ning et siin ei muutu midagi. Keegi pole milleski süüdi, lihtsalt nii on läinud.
3. Teismeline võib näida ükskõiksena. Ent see on petlik. Isegi siis, kui ta ei näita oma emotsioone välja, on need olemas. Andke talle aega.
4. Las lapsed võtavad osa edasise elu planeerimisest, nende arvamusega tuleb arvestada.

Allikas: Domašni Otšag, oktoober, 2018