Hormonaalne joovastus

Kõik ülalöeldu käib täiskasvanud inimeste kohta või puudutab neid, kes on bioloogilise ja psühholoogilise täiskasvanuks saamise lävel. „Kallis, armastan sind nii, et kõik, mis mul on, kogu mu elu, on sinu!“ „Armsaim, elan vaid sulle, olen valmis kõike tegema, kõigest loobuma, et vaid sinul oleks hea!“

Seda nimetatakse armumiseks (mitte armastuseks!). Sellel on omad kindlad bioloogilised tähtajad ja funktsioonid, mis aja jooksul vaikselt ja seaduspäraselt hääbuvad. Ja keegi ei imestagi eriti selle üle — noh, nii see peabki olema, ei saa ju kogu aeg elada selles rumalas ja vähefunktsionaalses joovastuses…

Kui aga selline ekstaas ei möödu õigel ajal, hakkab see kõike ümberringi (kaasa arvatud loomulikult ka suhteid ja nende arenemist) rikkuma ja pidurdama ning muutub väljakannatamatult raskeks asjaosalistele.

Vali oma elu

Kui siis selline kolossaalne vastutus („mina sinu jaoks“) panna lapse õlgadele, kes ei suuda toimuvat mõista, ei oska protesteerida ega ka vastu hakata?

Neurootilised ilmingud polegi veel kõige kohutavamad, ometi on need kõige levinumad tagajärjed. Väikene inimene väsib olemast „eesmärk ja mõte“ ning tema närvisüsteem ei tule sellise koormusega toime. Ainus, mida ta tõeliselt vajab, on ema kindel veendumus, et maailm tema ümber on suurepärane ja huvitav, kus on kohta nii temal, kui ka tema lastel.

Kas sa ka teadsid, et igal viiendal naisel ei lülitu sisse tingimusteta emaarmastuse instinkt? Ei alguses, ei hiljem, mitte iialgi. Sellest ei taheta eriti kirjutada ega rääkida. Ometi on see nii. Isade kohta aga näib, et statistikat ei olegi.

Positiivselt häälestatud ema on vundament lapse adapteerumise tarvis. Ent kui ema polegi oma kohta veel üles leidnud? Ja veelgi enam — ei otsigi seda, vaid vastupidi, lükkab vastutuse oma elu eest lapsele? „Olen kogu oma elu pühendanud vaid temale“.

Jah, ka nii võib. Ent vaid ühe ühel tingimusel: tuleb iseendale aru anda, et laps ei puutu asjasse. See on vaid sellise ema isiklik valik — pühendada end üleni lapsele. See on tema otsus selliselt elada ja oma aega kulutada. Oma elu ei pühendata kellelegi, nii vaid elatakse, kuna nii on mugav, meeldiv, huvitav. Või lihtsalt ei viitsi (ei taha, on hirm) mõelda, püüda, otsida ja organiseerida midagi vastuvõetavamat. Ega elu pole halvem ega parem kui teistel. Iga ema organiseerib oma elu täiesti omal moel.

Väärad perekondlikud väärtused

Lapsed tulevad maailma, teadmata, mis neid siin ees ootab ning nende adapteerumise diapasoon on tõeliselt kolossaalne. Psühholoogiliseks heaoluks vajavad nad aga vaid ema nähtavat kindlust õigesti valitud strateegia suhtes. „Kallike, ma otsustasin nii, ma elan niiviisi, ning see meeldib mulle ning ka sinul tuleb sellega kohaneda“. Lapsed kohanevad erinevate variantidega kergesti ja sundimatult, nendele omase graatsia ja plastilisusega.

Siin üks variant. Sa ei saada lapsi laagrisse või suvilasse, vaid sõidad kogu perega puhkama. Suurepärane — te armastate koos reisida. Sulle meeldib avada laste ees maailm, näidata neile looduse imesid, vaatamisväärsusi, teiste inimeste elu. Vanemate silmad säravad, kui lapsed vaatavad vaimustatult ümberringi, esitavad küsimusi, arenevad. Väikesed ebameeldivused kaotatud kohvrite ja katkiste põlvede pärast ei hirmuta kedagi — pärast võib seda kõike naeratusega meenutada… Tore, olete teinud hea valiku!

Kui aga selline ühine „puhkus“ on äärmiselt väsitav ning lõpuks hakkad sa laste peale karjuma ning lähete ka omavahel tülli, siis on ilmselge, et midagi on valesti läinud. Teie tahaksite vaadata neid kuulsaid varemeid või pühakoda, kuulata giidi seletusi, teha ilusa selfie. Lastel on aga igav, nad tahavad magada, süüa, pissile, arvutimängu mängida. Päike on kuum, turistide hordid varjavad vaatevälja ning see kõik ärritab hirmsasti. Võib-olla oleks pidanud puhkuse teisiti organiseerima? Võib-olla on emal parem huvireisile minna, isal aga sõpradega kalale ning poeg tahaks olla seikluslaagris või maal vanaema juures? Ja pole vaja ennast vaevata võõraste ideedega sellest, et ainus õige asi on „veeta võimalikult palju aega koos perega“. Kellegi jaoks on see tõepoolest nii, mõnedele ei sobi see aga sugugi.

On täiesti võimalik, et sinu pere jaoks leidub teistsugune harmooniline ajaviitmisviis. Ning just teie, täiskasvanud, otsustate selle üle. Seejuures otsustate teadvustatult ega viita laste heaolule.

Kõik vanema ettekujutused, et „nii on parim minu lapsele“, puudutavad otseselt vaid teda ning üpris ligikaudselt (või üldsegi mitte) lapse vajadusi. Temale ei ole „vajalik ja kasulik“ sõita neli korda nädalas muusikakooli — seda tahab ema, et olla imelapse omanik.

Täiskasvanud otsused

On vanemaid, kes küsivad lastelt, kas nad tahaksid endale veel õde või venda. Või on nad nõus, et ema abielluks onu Arturiga. Huvitav, mida nad mõtlesid enne nende küsimuste esitamist. Aga äkki lapsed ei tahagi? Kas siis tuleb minna aborti tegema? Või siis ütled ära oma kalli Arturi abieluettepanekust?

Kui sinu peas on olemas juba positiivne otsus, siis tuleb loomulikult sünnitada ja mehele minna. Aga miks siis üldse küsida? Miks kutsuda lapses esile illusioon, et tema otsustab kõik, miks provotseerida teda manipuleerima ja panna ta õlgadele liiga raske vastutus?

Sellise käitumise tulemusel tekib varem või hiljem järgmine dialoog:

„Kuidas sa võid minuga niiviisi käituda? Olen kogu elu sinule pühendanud!“

„Aga kas ma olen seda sinult palunud?“

Mitte keegi, sealhulgas ka mitte sinu lapsed, ei vaja, et nendele antakse kogu elu. Väga raske on sellise rõhuva koorma all elada. Mõistlik vanem peab elama täisväärtuslikku elu, teadvustades endale, et ta talitab oma isikliku valiku järgi. Ning siis saab laps rahulikult kohaneda teda ümbritseva maailmaga.

Allikas: Psihhologija, juuni-juuli, 2016