Lapsmees poeb naise selja taha

Abielus naine ütleb enese kohta: “Ma olen mehel.” See tähendab, et ta on mehe hoole all. Mees võtab vastu tähtsaid otsuseid ning suudab lahendada kõiki keerulisi probleeme. Mees aga, isegi kui tal pole ühtegi neist kohustustest, ei ütle iialgi: “Ma olen naisel.” Äkki on häbi? Selle eest aga oh kui mugav!

Iialgi ei kavatse me siduda oma elu joodiku või narkomaaniga, seelikukütiga või ihnuskoiga. Samas ei hirmuta meid elukaaslane, kes võtab enesestmõistetavana naise hoolitsust ning oskust oma mehe probleeme lahendada. Miks me siis oleme nii sallivad tugevama poole infantiilsuse suhtes?

Lapsmees on naiste kätetöö

Aga ikka sellepärast, et me ise arendame meestes seda ebameeldivat joont. Kõigepealt emadena, kes ümbritsevad poegi mõõtmatu tähelepanuga, lämmatades juba eos nende väiksemadki iseseisvuse ilmingud. Seejärel osavõtlike ja hoolitsevate klassiõdedena, kursusekaaslastena, kolleegidena.

Poeme või nahast välja, püüdes saada kallimale asendamatuks. Sellega aga muudame nad hoopistükkis nõrgaks. Tuleb aeg, kus meile on eluliselt tähtis, et nad ilmutaksid tugevat iseloomu. Seda aga pole olemas.

Termin “infantiilne mees” ei käi sugugi üksnes noorte meeste kohta, kes pole veel 25. Infantiilne mees jääb selleks ka 50-aastaselt. Probleem pole mitte aastates, vaid kasvatuses.

Sageli kasvab selline “igavene laps” üles perekonnas, kus vanemad ümbritsevad teda liigse hoolitsusega. Vahel saab selleks paljulapselise pere pesamuna, sest peale täiskasvanute hellitavad ja nunnutavad teda ka vanemad õed-vennad. Sageli juhtub see ka siis, kui vanematele sünnib hilises eas kauaoodatud laps ning seejuures just poiss.

Kõige tüüpilisemad “infantide tootjad” on aga poolikud perekonnad, kus poeg kasvab üles ilma isata.

Kaasavaraks toob selline peig kaasa terve portsu “väärtusi”. Ta osutub tingimata endasse armunud egoistiks ning sellest, et kanda vastutust ning võtta vastu otsuseid, pole juttugi.

Lapsmees on nagu väikelaps, kes nõuab tähelepanu, armastust ja hoolt, kõik ülejäänu jätab teda külmaks. Seejuures peab ta oma säärast käitumist täiesti normaalseks.

Lapsmehest ei saa head meest, sõpra ega isa

Kui sul on tekkinud kahtlus, et su kallim on infantiilne, pea meeles: infantiilsest mehest ei saa mitte kunagi head abikaasat, isa ega ka mitte lihtsalt sõpra või kallimat.

Esimesel kohal on tal ainult “mina ise, kallikene”. Teisi tema jaoks ei eksisteeri. Ta ei suuda vastutada isegi enda eest, ammugi mitte teiste eest.

Kõige rohkem maailmas hirmutavad teda raskused. Niipea kui peres tekivad probleemid, eelistab ta tormi ajaks pakku pugeda — näiteks ema juurde. Kõikides oma ebaõnnestumistes hakkab ta süüdistama teist poolt: too ei hoidnud ära, ei õpetanud, ei teinud.

Samas on infantiilset meest keeruline ära tunda. Ta võib sinu ette ilmuda kõige erinevamal kujul.

Laps-mehe neli nägu

Tujutseja. Kõikidele süüdistustele egoismis ja vastutustundetuses vastab selline subjekt tavaliselt süüdistustega naise aadressil, kes olevat ise teda selliseks kasvatanud. Soovitut nõuab ta endale otsekohe ja parimal kujul — muidu ootab ees kohutav solvumine.

Ilmselt sai selline mees lapsepõlves kõik mis tahtis. Et saada ema käest autot või jäätist, võis ta poes kisendades pikali heita. Ja ema ostiski — alati.

Ohvrimängija. Tal on sulle pidevalt pretensioone, ta reageerib emotsionaalselt igale pisiasjale. Lõppkokkuvõttes satub ta niivõrd hoogu, et asub sind süüdistama kõikides oma ebaõnnestumistes. Isegi oma karjääriprobleemid seob ta sinuga, kinnitades, et peab sinuga kõik õhtud koos veetma, selle asemel et jääda kauemaks tööle.

Selline mees rõhub haletsusele. Ning õige pea hakkadki teda pidama ohvriks, ennast aga õelusehunnikuks.

Hädapätakas. Hellitatud memmepoeg, kes on harjunud, et temalt pühitakse tolmukübemeid ning teda söödetakse lusikaga. Ükskõik kui halvasti sa ennast ka ei tunneks, tema ootab ikka, et teenindad teda. Näiteks annad süüa, kuigi viis minutit tagasi sõitis sinu juurest minema kiirabibrigaad.

Sa ei kannata välja tema vingumist, õnnetut olekut ega näljaseid silmi ning lähed vankudes kööki talle süüa tegema, sest oled veendunud, et tema psühhoterror on sinu tervisele veel palju ohtlikum.

Nartsissist. Armunud üksnes iseendasse ning kogu tähelepanu peab kuuluma just temale. Kui see sulle meeldib, siis lase käia. Kuid pea silmas: niipea kui jumaldamine väheneb või jaguneb tema ja veel kellegi (olgu või oma lapse) vahel, siis on lõpp.

Selline mees läheb lõppkokkuvõttes minema teise naise või oma ema juurde — üldiselt sinna, kus ta saab olla ainus ja kordumatu ning väljaspool konkurentsi.

Kui mees siiski hakkab suureks saama

Igal meist tuleb elus esineda mitmes rollis: ema, abikaasa, lihtsalt naine, vanaema. Mehele minnes püüame kolme esimest osa kokku sobitada. Olles aga abikaasaks inimesele, kes pole saanudki täiskasvanuks, pole see kuigi reaalne.

Isegi siis, kui oled väga hoolitsev ning hullupööra armunud, astuvad abielludes esiplaanile tavapärased arvamused: mees peab täitma perekonna ülalpidaja funktsiooni. Eriti vajalikuks muutub see seoses lapse sünniga.

Abikaasa, kes pole võimeline kindlustama oma perekonnale elementaarset sissetulekut ega tagama eksistentsi vastuvõetavat taset, näib naise silmis paremal juhul hale. Mehe infantiilsusest tulenev abielukrahh leiab kõige sagedamini aset pärast lapse sündi.

Naistele, kelle armastus on nii suur, et nad loodavad oma kaasa ümber kasvatada, käib võetud ülesanne pahatihti üle jõu. Muuta ei tule ju mitte ainult meest, vaid ka iseennast, see tähendab, oma käitumist temaga.

Järgnevalt mõned nõuanded nendele, kes on püüdnud oma mehi muuta ning keda on saatnud seejuures edu.

1. Eelkõige ei tohi kiirustada ega oma tahtmist peale suruda: infantiilsus areneb välja pikkade aastate jooksul ning soov, et kallim mehistuks nädalaga, on ebareaalne. Selles eas toimub täiskasvanuks saamise protsess valulikult, seetõttu tuleb mehega olla äärmiselt delikaatne: mingil juhul ei tohi teda alandada ega süüdistada nõrkuses.

2. Mõne aja möödudes võib lõpetada „teravate nurkade” vältimise, mida on tehtud kartuses „tema õrna hinge haavata”. Hingekesel on aeg karmistuda…

3. Käiku tuleb lasta naiselik kavalus: teeskle, et mees võtab vastu tähtsaid otsuseid, et ta on perekonna pea.

4. Meeles tuleb pidada ka seda, et hirmust abikaasat kaotada oled sinagi suurel määral tema infantiilsuses süüdi. Oma süü tunnetamine kergendab rasket ümberkasvatamist.

5. Ja lõpuks, vabane hirmust, et mees läheb sinu juurest minema. Muuda julgelt oma käitumist karmimas suunas. Ära karda tema solvumisi ega ähvardusi! Kuna ta üksinda ei suuda ellu jääda ning mitte keegi ei hakka tema eest enam niiviisi hoolitsema, siis kuhu tal minna on?

Kui katsed meest muuta ei anna tulemusi, siis tuleb leppida igavese emme rolliga või leida, kasutades oma kurba kogemust, endale tõeline mees. Õnneks on neid veel olemas. Statistika väidab, et kordusabielus on risk osutuda memmepoja naiseks kümneid kordi väiksem.