"Loomulikult sa ei leia Seda Õiget, kui sa otsid kogu aeg Seda Paremat!"

Kirjutan oma toredast õest. Tema, nagu kindlasti ka paljud teised vahvad 30ndatele eluaastatele lähenevad suguõed, pole endale veel Seda Õiget leidnud. Mitte et ta ajuvabalt mööda klubisid trallitanud oleks või igas võimalikus ja võimatus situatsioonis kontsi ja punast huulepulka oleks kandnud. Aga — kui läheneb see suur ja hirmuäratav aasta number 30, siis tahest-tahtmata heidetakse pilk minevikku ning muututakse kuidagi rohkem närviliseks ning kohati ka ennast süüdistavaiks. Mõeldakse, et teised on ju kõik kellegi leidnud ning nendele tähtsa ja armsa inimesega koos või vähemalt on neil selja taga paar partnerit, kes küll pole Selleks Õigeks osutunud kuid on siiski palju kasulikke kogemusi andnud ja neid suhte-džunglis karastanud.

Kelle süü see on, kui ei leita endale parterit tänapäevasel kiirel ja pinnapealsel ajal? Meie endi, et me piisavalt ei ürita või siis liiga palju üritame nii, et meeleheite lehk üle pea käib kui keegi meie miniseelikus isikust möödub? Või meie elustiili süü, kus pole aega ega tahtmist inimestele pühenduda ning isegi flirtimine käib veebi kaudu? Ehk ka rohkete valikuvõimaluste süü Interneti-ajastul, mil kohtingusaitidel väga lihtsalt „järgmine“ saab vajutada, kui kellegi välimus, pikkus või kirjeldus millegi pärast ei istu. Käsil on tõeline šopingu-ajastu, kus enne kui keegi valitakse, uuritakse ja puuritakse mis poes veel saadaval on. Ilmselt on põhjuseid veelgi.

Minu õde pole pirtsakas. Ta pole raske iseloomuga või veider, isegi inetu pole ta mitte. Ta on lihtsalt häbelik. Mitte nii ekstreemselt häbelik, et ta jalga uksest üldse välja ei saaks ning näost tulipunaseks tõmbuks iga kord kui keegi ontlik noormees tema poole vaatab. Lihtsalt häbelik. Aga ta pole eriti kellegagi korralikus suhtes olnud ja nüüd tunneb ta eriti suurt pinget endale See Keegi enne suurt ja tähtsat 30-ndat ära krabada.

Ühiskond on selle kõige kurja juur. Ta ise võib-olla ei tunnekski, et midagi hetkel puudu oleks. Aga meedia ja avalik arvamus kirjutab ette, et teatud vanusega käib kaasas teatud nimekiri mida sa täitma pead — siis ja ainult siis oled sa õige ühiskonna liige ning eeskujulik kodanik. Võiks ju arvata et tänapäeval pole enam oluline mis eluaastal sa kellegagi paari saad ning lapsed sünnitad, võiks ju aplodeerida just nendele individuaalidele, kes teistmoodi toimetavad ning näiteks laias maailmas reisivad. Sestap tahaksingi selle artikliga tema jaoks natuke maad uurida ja teada saada, kas ka teisi selliseid õnnetuid üksikuid hingi leidub, kes enda poolt on kõik lüngad täitnud kuid juhuse puudumisel lihtsalt pole veel pikemas paarisuhtes olnud. Mitte et selles midagi imelikku oleks.