Lõpp abielutusele ehk miks sa ikka veel vallaline oled?
Mis põhjustel see nii on ja mida tuleks ette võtta, et olukorda muuta?
1. põhjus
Pühendumine vanematele
Miks see nii on? Suhted perekonnas võivad sageli kujuneda sellisteks, et lapsed täidavad vanema abilise rolli, kelle ülesandeks on toetada oma vanemat. Eriti sageli juhtub seda siis, kui vanem kasvatab last üksi või abikaasade vahel ei ole emotsionaalset sidet ega toetust. Lapsed on aga loodud nii, et nad on alati valmis aitama oma vanemaid. Kõik oleks ju hästi, kuid olles sellisel positsioonil, on iseenese perekonna loomine üsna problemaatiline.
Mida teha? Esimeseks sammuks „vanema abilisele” on teadvustada endale suhteid oma perekonnas. Seni, kui seda ei tehta, on võimatu probleemi lahendada. Mõistes, et ollakse tõepoolest „takerdunud” oma vanemate perre, suudab inimene omandada ka uusi teistsuguseid rolle. Kusjuures mitte üksnes „abistava lapse” rolli, vaid ka täiskasvanud inimeste rolle, et siis oma vanematega uut moodi suhteid luua.
2. põhjus
Pole väärikaid
Miks see nii on? Siin tuleb tähelepanu pöörata sellele, kuidas inimene on üles kasvanud, kuidas teda on kasvatatud. Ilmselt on vanemad oma lapsele sisendanud, et tema on kõikidest kõige parem. Ning kuna ta peab end tõesti nii väärtuslikuks, siis peab ka tema tulevane abikaasa olema täiuslik.
Ent täiuslikke inimesi teatavasti ei ole. Nii tekib sellisest perest võrsunud inimese ette ületamatu ülesanne. Ükskõik, millist potentsiaalset partnerit ta ka ei kohtaks, ei teki tal kunagi imelist tunnet: „See ongi tema — see õige!“ Ja polegi imeks panna, et selliselt kasvatatud noor inimene ei suuda luua suhteid, mis talle sobiksid.
Mida teha? Alustuseks tuleks enesele teadvustada, et ideed iseenda täiuslikkusest ja ideaalsetest partneritest polegi enda omad, vaid vanemate sisendused. Seejuures tuleb meeles pidada, et nimelt selline perfektsionism suhetes võib kõik ära rikkuda.
Tuleb leida oma isiklikud — mitte vanemate poolt sisendatud - arusaamad sellest, mis tegelikult on oluline suhetes partneritega. Ning asuda siis otsima seda, kes põhiliselt vastab neile tingimustele. Ei tohi teda tõrjuda selle eest, et ta „pole päris selline”.
3. põhjus
Nagu ema ja vanaema
Miks see nii on? Perekondlik pärilikkus on võimas asi. Koos geenide ja kalduvusega teatud haigustele saame oma vanematelt ka kindlad käitumismudelid, sealhulgas mudelid, kuidas käituda vastassugupoolega. Vahel on neist kasu, vahel aga lausa kahju, kuna need ei võimalda luua kindlaid suhteid.
Mida teha? Olukordades, kus probleemidel on põlvkondade vaheline iseloom, ei piisa vaid selle kõige teadvustamisest endale. Just seetõttu käivad üksikud naised, kes ei suuda abielluda, mööda nõidu ja selgeltnägijaid. Ent palju rohkem oleks abi perepsühholoogist.
4. põhjus
Meestele ei saa loota
Miks see nii on? Loomulikult, nähes alatasa purjus ja juba ka töötut isa, on tüdrukul, seejärel naisel, raske ette kujutada positiivset tugeva mehe kuju, kes mitte ainult enda, vaid ka teiste eest hoolitseks. Vaadates oma ema, kes näeb vaeva kahel töökohal, et peret ülal pidada, omandab tütarlaps lihtsa reegli: „Mehed on nõrgad, iseloomutud olendid, kellele ei ole võimalik toetuda”.
Seetõttu pole midagi imekspandavat selles, et esimene mees, kellega naine hakkab kohtuma, sobitub kergesti ülaltoodud reegliga. Ta on algaja alkohoolik, kellel on juba seetõttu tööl pahandusi olnud. Kohanud sellist partnerit, asub naine — nagu ta emagi — võitlema eluraskustega. Ta otsustab kõik suhteprobleemid ise, partner aga laseb kõigel isevooluteed minna.
Mida teha? Kui suuta teadvustada endale emalt saadud suhtumist (mehed on nõrgad olendid), saab selgeks, kus suunas liikuda. Tuleb luua uus suhete mudel, kus mehele antakse koht, kus ta saab ilmutada looduse poolt kaasaantud aktiivsust. Kui naine suudab õppida end pidurdama ning andma mehele võimaluse enda eest hoolt kanda, tulevad ta ellu ka tugevad ja hoolitsevad partnerid.
Teeme kokkuvõtte
Sageli ei raskenda vastassugupoolega kontaktide leidmist üldsegi mitte välimus ja oskamatus suhelda, nagu palju arvavad, vaid ideed ja stsenaariumid, mis on kopeeritud oma vanemate perest. On arusaadav, et ei ole mingit mõtet selles kõiges vaid vanemaid süüdistada. See on meie elu. Me kõik suudame selle muuta palju teadlikumaks ja vabamaks — nii nagu üksnes meie tahame.
Allikas: Psihhologija
