Meil elukaaslasega on nimelt alati üsna eraldi elud olnud. Naudime küll kodus filmi vaatamist või koos kusagil käimist, aga enamasti on argielu ikka selline olnud, et liigume erinevate graafikute järgi ja vahepeal kodus saame kokku. Me oleme teineteisele väga palju vabadust andnud ning kummalgi on omad sõbrad, trennid, hobid, peod ning me ei tee teineteisele etteheiteid ega korralda draamasid. Ma ei mäleta, et mu elukaaslane oleks minult midagi nõudnud, à la et peaksin olema siis kodus või sel ajal saadaval. Samamoodi ei tee mina mingeid ettekirjutusi. Mul on lausa allergia igasuguse kontrollimise suhtes, sest minu vanematekodu oli väga range, kontrollimist ning armukadedust täis. Vaatasin oma vanemaid ja tundsin, et mina nii ei suudaks ega tahaks. Ma ei taluks, et teine inimene teeb mulle etteheiteid, kui ma punktipealt kodus pole või kusagile minna tahan. Ju seetõttu olen ka oma kaaslasele hoidunud tegemast mingisuguseidki ettekirjutusi ning kui sisimas ongi mõnikord kihvatanud, siis hoian selle endale, sest ma tunnen, et mul ei ole õigust kontrollida täiskasvanud inimest, kes on minuga koos armastusest, austusest ja vabatahtlikkuse alusel. Suhe ei saa olla sunnitöö! Meile on siiani vist piisanud koos oldust ja tehtust ning järgime poliitikat, et suhtes saab olla õnnelik ainult siis, kui mõlemad inimesed on oma eraldiseisvas elus õnnelikud ja vabad.

Asjad muutusid natukene siis, kui me lapse saime. Paratamatult jäi lapse eest hoolitsemine alguses suuremas osas minu kaela, sest rinnalaps vajab just nimelt seda, mida mees anda ei saa — ema rindu ja lähedust. Mu elukaaslane soovis väga isaks saada ja mida aeg edasi, seda paremaks isaks ta muutus ning rohkem lapsega tegeles, aga see esialgne aeg oli vaimselt siiski raske. Tundmine, et ma olen lõksus ning sunnitud lapsega igal pool koos käima, aga mees saab jätkata oma harjumuspärast elustiili. Vahepeal jõudsin sellest üle saada, laps sai suuremaks, hakkas lasteaias käima ja mina uuesti tööl ning omi asju ajamas, aga siis saime teise lapse ja need tunded tulid uuesti tagasi. Nüüd olen mitmelgi puhul sisemiselt keema hakanud, kui mees aitab lapsed õhtul vannitada ja magama panna ning läheb siis veel kusagile külla või välja või tööasju ajama ning mina jään koju. Jälle on mul rinnalaps ning seesama lõksus olemise tunne ning aeg-ajalt väike viha mehe vastu. Saan aru, et see on minu probleem ja mul ei ole õigust mehele mingeid etteheiteid teha ja sundida teda iga päev kodus istuma. Kõigil on puhkust ja vaheldust vaja ning mees on lõõgastumise ära teeninud. Lisaks eelistan ma, et ta käib ära, puhkab natuke perest ning tuleb rõõmsamana tagasi, kui et kodus oleks kaks läbipõlenud lapsevanemat. See esialgne beebi-kogu-aeg-rinna-otsas aeg läheb mööda ja varsti saan aeg-ajalt mõlemad lapsed mehele jätta, et ise paariks tunniks trenni või lihtsalt omaette olema minna. Ma üritan tulla sellest kõigest välja nii, et ma ise normaalseks jääksin, meie suhe oma kvaliteedi säilitaks ja ma ei muutuks mingiks fuuriaks, kes kodus draamasid korraldab, sest mees kahel õhtul järjest sõpradega korvpalli mängima läheb. Ja õige pea saab mõlemad lapsed korraga hoida anda ning meie mehega vahepeal kahekesi ka olla. Ma lihtsalt tahaksin, et mulle ei heidetaks ette, et ma olen oma mehe ära hellitanud, võtan endale liiga suure koorma kanda ja lasen endast üle sõita. Suhted ei pea ju kõik ühe mudeli järgi käima!