Kohtumine rongis — kaunis blond poolatar

Astun kupeesse ja tema, keda ma näen elus esimest korda, on üksi seal, pilgud kohtuvad ja ta naeratab ning olen müüdud. Seda näeb ka vanem kolleeg, kes läheb istub akna poole, et mina saaksin istuda lähemale kaunile poolatarile, kes on istet võtnud kupee ukse pool.

On aasta 1996, olen 22 aastat vana, tulin just Wrocławist koos kolleegiga, käisime koolitusel. Nüüd astume Varssavis rongi peale, et sõita Vilniusesse ja sealt edasi Tallinna. Olin tollal „karvane” — nagu Antonio Banderas „Desperados”, aga juuksed veel pikemad. Ette rutates olgu öeldud, et nende pikkade juustega tuli väike jama ka, nimelt Poola-Leedu piiril küsiti minult üpris tõsiselt: „Miks juuksed pikaks kasvatatud?” Asi oli selles, et vaadates mind ja seejärel minu pilti passis, oli ühisosa leidmine ilmselgelt raskendatud. Kolleeg ütles, et mul vedas: olla olnud juhuseid, kus saadetakse juukseid või habet pügama, et sama nägu ette saada, mis passis seisab.

Ma ei teadanud tema nimegi… Millest meie jutt algas ei suuda meenutada, ega kõike jutu sisugi mäleta. Poolatar rääkis inglise keeles ja mina ka ning me olime kuidagi mõlemad rõõmsad ja õnnelikud, et saame suure keeleõppimise vilju praktiseerida.

Sain teada, et ta õppis Poola pealinnas õigusteadust, ta oli 19-aastane, tal on viis(!) venda ja ta elab linnas, mis jäi tee peale — selle nimi oli Białystok, sinna ta rongiga sõitiski. Ta rääkis väga püüdlikult ja puhast inglise keelt, seda oli lausa nauding kuulata. Olin tollal tohutu fimifanaatik ja muidugi läks jutt Poola filmikunstile, temalt sain teada fakti, et Krzysztof Kieślowski oli nooruses tuletõrjuja. Sellest mehest rääkisime pikalt, sest meie kinodes oli just jooksnud “Kolme värvi triloogia”. Meie jutt oli sel talvel müstiline-saatuslik küll: sama aasta kevadel suri kuulus režissöör ootamatult… Millest veel rääkisime? Eks ikka sellest, millega tegeleme, mida õpime, mis meile meeldib. Mina vaatasin teda ja imestasin: kuidas saab üks täiesti võõras tüdruk, teisest rahvusest pealekauba, olla nii oma… Hakkasin vist ära armuma.

“Oih, minu peatus, ma pean minema, “ ütles poolatar, pani jope selga, koti õlale, ulatas oma õrna naisekäe hüvastijätuks ja kupee uks sulguski tema järel ning rong hakkas hoogu maha võtma. Nüüd tegin ma oma elu kiireimad otsused-tegutsemised. Haarasin oma koti, otsisin sellest välja ühe kalli “Kalevi” kommikarbi, tormasin poolatarile järgi — teda oli veel koridoris silmaga näha ja tema suureks üllatuseks kinkisin selle talle. “You are so good,” oli minu “originaalne” vastus tema imestunud ilmele. Ja ta punastas, oi, kui armsalt punastas, tol hetkel alles taipasin — peale kõike muud lummavat — kui ilus ta on. Ning rong peatus ja tüdruk, kelle nimegi ma ei mäleta, lahkus. Viimane lehvitus läbi akna, tal oli kommikarp vastu rinda surutud ja põsed ikka õhetasid…Siis oli kõik.

Töökaaslane, kes oli kogu selle lummava aja istunud vaikides akna all, vaadates Poola loodust ja üüratuid põlde, küsis: „Sa ikka tema kontaktid võtsid või?” Vajusin näost juhmiks: „Ei…, ei võtnud…, midagi ma ei küsinud…, neetud!”
„Nirult kukkus siis välja küll — oli ju kohe näha, mismoodi te sobite,” sõnas töökaaslane.

See, kui loll ma olin, jõudis pärisel kohale alles Eestis olles — päev või paar peale seda kohtumist. “Kuidas ma ta üles leian? Ma pean, see ei saa teisiti olla, ta ülesse leidma!” trummeldas peas. Proovisin abi saada Poola saatkonnast, vastus oli negatiivne, aga viisakas: „Me ei tegele kahjuks blondide poola kaunitaride otsimisega.” Siis mõtlesin sõita Varssavisse, otsida ülesse see ülikool, kus ta õpib, või siis linna nimega Białystok, kus oli tüdruku kodu…

Aga mu jõud rauges ja ma loobusin selle võimaliku õnne eest edasi võitlemast, järgi jäi vaid lummav mälestus kaunist poolatarist, kes armsal õhetaval naiselikul ilmel rääkis mulle Poola fimikunstist…

Tempel mällu kogu eluks: asju tuleb teha K-O-H-E, sest hetk hiljem võib olla hilja.

P.S. See kommikarp — meie firma bossi poolt spetsiaalselt ostetud — oli tegelikult mõeldud poolakatele, kes meile koolitust tegid, aga kuna nad oli liiga ennast täis ning tohutud „ässad”, siis otsustasin selle lihtsalt koju tagasi viia…

Saada sinagi meile oma meenutus! Oma lugu läkita naistekas@delfi.ee ja kirjuta kindlasti märksõnaks KOHTING. Auhinnavõitja loosime välja vahetult enne valentinipäeva — 12. veebruaril. Ära häbene!