Lugeja: mu isa terroriseeris mind lapsepõlves ja ma ei saa siiamaani rahulikult elada
Läbisaamine isaga muutus nii-öelda võimatuks siis, kui ma olin umbes 17. aastane. Väga inetuks muutus olukord nii umbes 3-4 aastat hiljem. Ma ei olnud mässav pubekas, seega ei oska ausalt öeldes isegi mitte öelda, mis meie läbisaamisele saatuslikuks sai.
Isa on mul alati olnud tõsine kompleksihunnik. Alandab pidevalt teisi, kiidab end, võrdleb end teistega (ja otseloomulikult leiab ta alati, et tema on kõigist parem ja kõk ülejäänud ei oska elada jne). Väga vastik inimene, kes kogu aeg norima peab. Ta leiab ükskõik mida, mis valesti on või mille kallal norida. Nimekiri temaga tegudest oleks väga pikk ja sel ma pikemalt peatuma ei hakka. Kunagi läksime me nii tugevalt vaidlema, et ta tuli mulle lausa kätega kallale. Ma olin siis 20. aaastane tüdruk. Samamoodi on ta mu vennale kallale läinud. Mainin ka ära, et praegu olen ma 31. aastane. Viimasel ajal on minevik mind tugevalt häirima hakanud ja see muudab mu mõttes väga agressiivseks. Mul on hea meel, et ma pole muutunud sama vägvaldseks kui mu isa, kuid mine sa tea, millal see välja lüüa võib. See on ka põhjus, miks ma kirjutan. Me küll hakkasime paremini läbi saama, kuid ei saa öelda, et see inimene mulle meeldib. Ta on mu jaoks vastik ja saab seda ilmselt ka igavesti olema. Ma lausa väldin kokkupuudet temaga.
Põhjus, miks ma kirjutan, on see, et soovin enda vihast vabaneda. Ma ei taha muutuda närviliseks iga kord, kui ma isa meenutan. Ootan teie asjalikke soovitusi olukorraga toime tulemiseks, sest tean, et kui ma kohe midagi ette ei võta, võivad tagajärjed väga jubedad olla (ei pea silmas vägivaldseks muutumist). Kas ma peaksin psühholoogi või psühhiaatri juurde pöörduma? Ehk ka muudmoodi abi otsima?
Olen tänulik iga nõuande ja abistava lause eest!
