Lugeja palub abi: ootan last, kuid mees on vägivaldne, sõimab ja solvab...
Tema käitumine on muutunud kohutavalt. See pole see, mis oli kaks aastat tagasi. Ta karjub mu peale, karjub ka laste peale. Jookseb minema, kui tahan temaga rahulikult asju selgaks rääkida. Käib lõbutsemas ja mind kaasa ei võta.
Messib teiste naistega ja kasutab enda välismaa telefoni numbrit, et teistega suhelda. Kodus olles ta joob pidevalt ja tahab olla sõpradega... Kui seletan talle, et ta on niigi väga vähe kodus, miks ei ole me koos ja miks ei tee koos perega midagi, ta saab vihaseks ja jalutab jälle ära või ei räägi minuga ja ütleb, et ei taha vaielda.
Küsin, kas armatab mind ikka ja olgu minuga aus ja kas tahab ikka minuga koos elada, siis vastab ta jah. Aga ma ei usu seda. Iga päev ta küsib minult internetis, kellega ma suhtlen, kellega olen telefonis suhelnud, mida ma olen teinud ja käib minu kontodes, aga minule enda paroole ega asju ei räägi. Kui küsin, kellega ise on suhelnud, siis vastab: mitte kellegagi. Ka seda ma enam ei usu. Midagi peab ju viltu olema, miks ometi selline käitumine? Mida teha?
Ootan temalt last, meie ühist last, mille üle olen ma siiralt õnnelik. Aga kuidas ma saan südamerahu ,et ta tahab olla minuga ja minuga jääda… ma olen segaduses…
Räägin teile ka paarist konfliktist, millest pole ma kellelgi rääkinud ja ei saagi kellelegi rääkida, sest pole ühtegi tugiisikut mu kõrval peale mu enda lapse, aga tema on selleks liiga väike et mõista asja tõsidust.
Kui mees on kodus, siis mõnikord saame normaalselt läbi, kõik on korras. Järsku tuleb talle meelde mõni vana konflikt meie vahel ja ta hakkab seda tühja koha pealt lahkama.Siis tekib meil tüli ja tal on põhjust kodust ära minna koos oma sõpradega jooma. Seal on ka teised naised ja tema eksid. Kui helistan, ei vasta ta mu kõnedele. Sõnumitele vastab harva, aga lühidalt. Valetab, et on ühe sõbraga pargis, tegelikult sõidavad autoga mööda linna ja küladevahel, terve auto on rahvast täis, ise joob teiste naistega tagaistmel... väidab mulle hiljem, et ei teinud midagi need on tema sõbrad..
Mina aga pean küsima, kes võib külla tulla või ei või ja kas poodi võin minna. Kui olen 15 minutit linnas olnud, tuleb mulle kas kõne või sõnum, et mida ma niikaua jokutan , kas sain kellegagi kokku või? Üritan siis kiiresti poes teha, pooled asjad ununevad jne. Koju saabudes küsib ta kohe, keda linnas nägin- Kui vastan, et mitte kedagi tuttavat, siis ütleb, et ma valetan, et nagunii nägin enda ekse ja lobisesin ja lõin litsi…
Uskumatu!
Kui ta on välismaal, siis internetis otsib põhjuseid, miks netist ära minna või mitte minuga rääkida. Ütleb , et tema ju ei tea, mida ma siin Eestis teen. Samas ei tea mina ka iialgi, mida tema seal välismaal tegelikult teeb .
Jube raske on tema käitumine ja karjumine. Ma armastan teda ja tahan ausat suhet, tahan et ta oleks minuga aus ja hoiaks meie peret. Kui ta mind ei taha, lasku mind siis vabaks, aga ta ei tee seda. Ta ise minuga olla ei taha, aga vabaks ka ei lase, kas sellepärast et tal pole enda last kusagile sokutada? Eelnevalt on olnud vägivaldseid tülisid ka, oleme saanud nendest üle ja püsime ikka koos… Ma kogu aeg mõtlen ja tegelikult ootan, millal ma enam ei jaksa… Tegelikult tunnen et ma olengi murdunud ja kohe kohe loobun, siis on aga temal hea öelda, et mina loobusin ja tema ei saa midagi teha.
Tahan ausust ja armastust vastu tunda, mitte ainult armastust sõnadega kuulda. Tegelikult on asi hulga hullem kui ma seda siia oskan kirjutada... Paljud asjad on rääkimata, mida tahaks rääkida ja kellelltki nõu küsida.
Tahaks teada, mida ma pean tegema, et ta hakkaks mind väärtustama sellisena nagu ma olen. Kes annab endast kõik,kes kasvatab tema last ja on talle meele järgi , kes on kodus seinte vahel ja ootab veel last! Mida ma ometi pean tegema??
