Lugeja räägib oma kogemustest: need on kuus kõige tähtsamat komponenti, mis suhtest hea, õnneliku ja pikaajalise suhte teevad!
Rääkimine
Seda, et rääkimine on suhtes väga oluline, ei ole mõtet ilmselt üldse üle korratagi. Ja ikka tundub, et enamus inimesi lihtsalt unustavad selle ära. Sa tahad, et teine inimene pakuks sulle suhtes seda, mida Sa tahad ja vajad, kuid ometi ei ole Sa valmis talle väljendama, mida Sa tahad ja vajad. Kus on loogika? Teine inimene ei ole ju suuteline mõtteid lugema. Selle pärast ta ongi teine inimene, et tema mõtted nägemused ja arvamused on teised, ükskõik kui sarnased te olete. Isegi kui kaks inimest mõtlevad ja tunnevad sarnaselt, ei suudeta ikkagi pakkuda teisele seda, mida ta tahab ja vajab, kui teine seda talle ei ütle.Väga oluline on ka, kuidas midagi öeldakse. Väga lihtne on jätta oma soovi avaldades muljet, nagu oleks tegu etteheitega. Selle asemel, et küsida “miks sina nii ei tee” oleks parem väljendada “mulle meeldiks, kui sa nii teeks. Samuti kiputakse tegema üldistusi nagu "alati, kunagi" ja nii edasi. Kas ta ikka mitte kunagi ei tee nii või teeb alati nii? Nende üldistuste peale saad Sa vaid selle, et teine vihastab, sest teine inimene läheb kaitsesse. Selliste süüdistustega ei jõuta mitte kuhugi ja need sõnad peaksid kaduma iga paari sõnavarast.Samuti peaks iga paari sõnavarast kaduma sõnapaar “ei midagi”. Eriti kontekstis, kus üks küsib, mis teisel viga on ja vastus on “ei midagi”, kuigi midagi ikkagi on. Ütlen veel kord: teine ei oska mõtteid lugeda ja kui sa ei selgita, mis viga on, ole vihane ainult enda peale, sest Sa ei ole andnud teisele võimalustki ennast/oma käitumist/olukorda parandada. Sa oled öelnud : ei midagi. Jah, tõesti vahel ongi ei midagi või ei ole probleem ja muremõtted selle inimesega üldse seotud. Siis võikski seda selgitada, sest inimene automaatselt arvab, et kui talle ei räägita, milles asi on, siis on asi temas. Rääkimine ja oskus rääkida on suhetes ja suhtlemises kõige-kõige olulisem osa.
Kuulamine
See on taas midagi nii olulist, mille rõhutamisest ei saa mööda minna. Kuulmisel ja kuulamisel on vahe. Kuulamine ei ole niisama see, et sa kuulad ära mis teisel öelda on. Kuulates tuleb üritada ka mõista. Väga suur probleem on ka sellega, et eriti tüli käigus, ei kuulata mitte partnerit, vaid samal ajal kui partner räägib, mõeldakse selle peale, mida vastu öelda. Nii läheb pool juttu kuhugi kaduma ja toimub üksikute lausete-sõnade kallal nokkimine. Seal tuleb tihti mängu ka eelmainitud “alati” ja “kunagi”. Selle kõige asemel tuleks partnerit kuulates üritada mõista ja lasta endale seletada, mis on ja miks on. Isegi kui Sa ise ei mõtle neid asju nii, on oluline teada ja mõista, mida mõtleb sinu partner, miks ta just nii mõtleb ning miks ja nii tunneb nende asjade suhtes.
Osa aktiivsest kuulamisest on ka…
Kordamine
Kui Sa kuuldad, mida teine räägib, küsi üle: “Sa rääkisid nii, kas sa mõtled nii?" Selle, mis tema selgitas, kordad üle oma sõnadega nii, nagu Sina aru said. Seda tuleb jätkata seni, kui sa oled aru saanud, kuidas täpselt tema seda või teist asja mõtleb ja nendest asjadest aru saab. Seni, kui ta ütleb Sulle: "Jah, täpselt nii ma mõtlesin" või midagi sarnast. Kui ta tunneb, et tal on veel vaja täpsustada ja selgitada, kuula see ära samamoodi, küsides küsimusi, kuni kõik on lahti arutatud ja harutatud ja ei ole enam segadusi. Suurimad tülid tulevadki paarisuhetes ja muidugi ka sõprade vahel sellest, et üks ei saa aru täpselt kuidas ja miks teine mõtleb, teeb oma eeldused ja järeldused, tekib segadus, probleem, tüli. Neid asju koguneb ja koguneb, lõpuks on üks suur hunnik asju mida “ta ju ei mõista” ja ongi lahkuminek. Suhe hääbub ja sõprus kaob, võib olla igaveseks. See kõik peab toimuma muidugi kahepoolselt, ükski asi ei saa olla ühepoolne.
Torkamine
See on üks hullemaid ja suuremaid tüli tekitajaid paarisuhetes üldse. “Mis ma seletan, sa nagunii ei kuula!“"Tee, mis tahad!“"Ma jõuan veidi hiljem.“ — “Pole midagi, ma olen harjunud juba ootama!“"Ära tujutse!“"Mu emal/isal oli õigus!“"Sa oled täpselt nagu mu eks!“ Ja nii edasi.Sellised torkamised ei vii kuhugi. Selliste torkamiste ainus tulemus on väga vihane partner. Tüli käigus on sellised torkamised vaid õli tulle valamine, sest lisaks eelnevalt õhus olnud tülile tekib sinna juurde uus solvumine sellise torkamise peale. Lisaks sellele on selliste asjade eesmärk üldiselt teisele haiget tegemine. Kui see pole Su eesmärk, siis miks Sa nii ütled? Sa tead, et see teeb haiget! Negatiivsel väljendusel ei saa mitte kunagi ollagi positiivset tulemust! Sellised pisted, eriti kasutades informatsiooni, mida partner on Sulle oma minevikust usaldanud, ei tohiks kunagi üheski paarisuhtes üles kerkida. Veel vähem sõpruses.
Vabandamine
on oskus, mida väga suur osa inimesi absoluutselt ei valda. Väga paljud ei ole selleks üldse suutelised ja kui siis ikkagi peaks nagu vabandama, tuleb sealt “(no) sorry”, mida ilmestab tihtipeale teatav ülbus ja üleolevus. Inimesed on unustanud, et vabandamine tähendab palju rohkem kui lihtsalt “sorry” ütlemine. Vabandamise teeb raskeks see, et enne südamest vabandamist tuleb endale tunnistada, et oled eksinud. See on miski, mis on tänapäeva egoistlikus maailmas enamusele peaaegu ületamatu. Mitte kellelegi ei meeldi eksida ja veel hullem seda otseselt tunnistada.
See teebki vabandamise raskeks, et südamest vabandamine on valus. Südamest vabandades tuleb alla suruda oma uhkus ja ego, mis on tihti valusam isegi kui murtud süda. Vastumeelsus oma eksimust tunnistada ja vabandada avaldub juba väga noorest east. Mäletad seda korda, kui Sa olid umbes 5-7 aastane ja varjasid või eitasid mingit tegu või isegi midagi, mida Sa ei teinud meelega, et pääseda võimalikust karistusest või isegi lihtsalt selle pärast, et kartsid öelda, et oled midagi valesti teinud? See ei ole asi, mis läheb üle lihtsalt niisama. Vabandamine ei tähenda ka alati, et Sa oleks midagi otseselt valesti teinud. Näiteks, kui Sa väljendasid ausalt oma mõtet või arvamust, siis Sa ei saa vabandada, et sa nii arvad/mõtled, sest Sa ei ole ju eksinud. Mitte kunagi ei pea keegi vabandama selle eest, kui ta on iseendale truuks jäänud oma mõtlemises või väljenduses. Küll aga tuleks vabandada selle eest, et oled teisele oma väljendusega haiget teinud, selle haiget tegemise eest. “Ma jään oma arvamusele kindlaks, aga palun anna andeks, et ma selle väljendamisega Sulle haiget tegin.” Kindlasti peab see olema väljendatud just seda pidi, sest kui öelda “Anna andeks, aga ma jään oma arvamusele kindlaks,” siis see teine pool pärast “aga” tühistab kogu välja öeldud andekspalumise. See ei ole südamest vabandamine ja ei anna ka vastavat tulemust.
Andestamine
on vahel veel raskem kui vabandamine. Vahel ei ole see, kelle ees vabandatakse, suuteline tegema rohkemat kui ümisema oma nõusolekut. See ei ole veel andestamine, vaid vabanduse aktsepteerimine, mis on väga oluline algus andestamise protsessile. Ja vahel sellest ka piisab, kuid teinekord võib andestamine olla väga pikk protsess. Kui Sa sellest veel ise mõtled, selle inimese või kellegi teisega räägid, ei ole Sa veel andestanud. Kui Sa oled midagi andestanud, ei tunne Sa enam, et see järjekordse tüli käigus üles kerkib. Kui see tuleb Sulle uuesti ja uuesti meelde, ei ole Sa veel andestanud. Mõni inimene ei suudagi mõnda asja kunagi andeks anda, isegi kui teine osapool on teinud enda poolt kõik, et oleks võimalik andestada, seal hulgas südamest vabandamine. Tuleb aru saada, et alati ei ole see võimalik. Sellisel juhul tuleb tõsiselt kaaluda, kas on mõtet jätkata suhtlemist, kui mustad pilved on kogu aeg peakohal. Sellised asjad jäävad kahe inimese vahele seniks, kui aeg haavad parandab... kui parandab.
Need on mõned mõtted, mis ma olen kogunud ja kogenud oma aastate jooksul. Minu jaoks on need tõesed ja toimivad, see ei tähenda, et nad seda kõigi jaoks on. Kui on neid, keda see mõtteväljendus siin aitab, siis on mul selle üle vaid hea meel. Maailmas on vaja rohkem üksteise mõistmist ja andestamist. Elu on liiga lühike, et lasta negatiivsetel emotsioonidel selle nautimist segada.
