Mina olen elanud koos kahe alkohoolikuga. Esmalt emaga, kes oli alkohoolik ja pani mu üheksakuusena Kuressaare väikelastekodusse. Hiljem kasvatasid mind erinevad sugulased ja algkooli lõpetasin internaatkoolis. Kuid mul oli ka „õnn“ elada mõned aastad koos emaga ja sellist elu ei tahaks ma isegi vaenlasele. Kohutavatest kogemusest rääkimiseks kuluks aga palju aega.

Ma abiellusin 18aastaselt ja esimesed kümme aastat olid päris ilusad. Mu abikaasa oli ja on siiani iseloomult hea inimene, kuid kahjuks hakkas ta alkoholi kuritarvitama ja nõnda oligi ta viimased kümme aastat iga päev purjus. Tõsi, mõni päev vähem, teisel rohkem. Ta oli hotellis kelner ja töögraafik oli lihtne: kaks päeva tööl, kaks vaba. Töölt tulles oli ta alati purjus ja ka vabadel päevadel jõi üksinda kodus. Õhtuks aga, kui ma töölt koju tulin, oli ta juba purjus.

Ta ei läinud küll tigedaks, vaid istus vaikselt tugitoolis. Kuid ta oli seal kui tükk liha, kellega ei saanud suhelda ja igapäevaseid asju arutada. Meil on ka tütar ja temasse suhtus ta hästi, kuid last pidin kasvatama üksi. See tähendab, et kõik küsimused ja olukorrad pidin lahendama just mina, sest kelleltki polnud nõu küsida. Tema joomisega seoses tekkisid igasugused probleemid ja lõpuks, kui tütar abiellus, lahkusin mehe juurest ja lahutasin temast. Abikaasa käis täiesti põhjas ära ja oli aasta töötu. Seejärel võttis ta ennast siiski kokku ja hakkas taksot sõitma.

Taksojuhina töötab ta siiani. Ka alkoholi tarvitab ta edasi, kuid seda ainult vabal päeval. Nõnda hoiab ta end vee peal. Ma saan temaga endiselt väga hästi läbi ja olen kõik halva unustanud. Kõik riiud on riieldud. Kuid need kümme viimast abieluaastat olid kohutavad. Paljud inimesed, kes pole ise alkohoolikuga koos elanud, imestavad, miks ma ei tulnud tema juurest ära. Kuid ma olen siis küsinud, et kuhu ma oleksin pidanud lapsega minema? Üldiselt ei kurda ma suurt enda elu üle, sest inimesed ei mõista kahjuks teiste muresid, ka kõige lähedasemad mitte.