Lugejakiri: kuidas ma lahku minna plaanisin ja mis sellest lõpuks välja tuli
Jaanuar olevat lahkuminekute kuu. Lugesin siit-sealt ajakirjandusest, et just aasta alguses teevad paljud selle sammu, mida juba kaua planeerinud on ja saadavad oma paarilise pikalt. Mulle oli ka mu mees juba pikemat aega närvidele käinud.
Mõtlesin siis neid lugusid lugedes, et teen ka vanale elule lõpu. Mida ta jätab oma musti sokke voodi ette ja veedab liiga palju aega tööl, selle asemel, et mind teatrisse viia ja lastega uisutama minna. Lilli ta ka eriti ei too ja komplimente ei oska teha. Vahel kui end üles löön ja ise küsin, siis mühatab, et käib kah, täitsa pandav. No mida mees?! Õnneks seksime meie küll üsna tihti, või õigemini nii nagu keskmine ette näeb — kaks korda nädalas. Ei saa öelda, et seks halb oleks, pigem ärritab see asjaolu, et alati juhtub täpselt sama asi täpselt samas järjekorras — ühelt poolt on see hea turvaline, aga teisalt nii ei ole põnev ega liiga erutav kah. Ja kõik meie päevad näevad välja ühesugused, midagi uut ega huvitavat ei juhtu — hommikul ärkame, tööle-kooli, poodi-koju trajektooril elu.
Missioon — leida mees internetist
Vanal aastal võtsin oma peas vastu otsuse, et uuel aastal muudan oma elu paremaks, jätan vana mehe maha ja otsin uue, vahetan korterit ka kui vaja! Hakkan üldse peenemalt rääkima, sööma ja riietuma. Hakkan ütlema mitte fesar või feissbukk, vaid hoopis — sotsiaalmeediakonto! Ja sööma hakkan peene nimega asju nagu furšett ja fondüü, mitte lihtsalt kartulit ja sousti. Aitab vanast ja maavillasest! Elame ju vaid korra.
Mul tekkis idee, et vaataks, kas ma leian omale internetist mõne kuumaverelise itaallase või prantslase või kellegi. Vot itaalia ja prantsuse mehed oskavad komplimente teha ja süüa teevad ka peenelt nagu profikokad. Üks mu sõbranna on ikka rääkinud, et tal tuttav itaalia mees teeb ise spagettide peale toorest tomatist ja sibulast kastme! Pole siis ime, et see sõbranna itaallasel oma voodisse pugeda laseb iga kord, kui see Tallinnas ärireisil on. Naine sel mehel Itaalias muidugi juba on, aga mehed suudavadki kahte naist korraga ka armastada kui vaja. Ja mehi ei peagi tagant kiirustama raskete valikutega. Küll see itaallane ka aru pähe võtab ja Tallinnasse kolib, sest eesti naised on maailma ilusamad.
Riiete osas ma juba uurisin, et Marks ja Spencersi poest saaks midagi uut küll, kui palgast kokku suudaks hoida. Aga seda osa ma veel vaatan, sest saaks ka vanadest uusi asju ümber teha või lihtsalt peene salliga muljet värskendada.
Igatahes alustama peab kõige tähtsamast — mees tuleb välja vahetada. Ma siis hakkasin uue aasta alguses kohe suure hooga uut meest otsima, aga selgub, et kõik normaalsed on juba kinni ja vabad tahavad kahekümneaastaseid. Jube jama tegelikult. Mina saan sel aastal 45, aga olen vägagi elujõudu täis ja ilus naine ja oskan igasugu trikke ja puha, keeta ja küpsetada ja kooris olen laulnud ja nooruses uisutasin hästi kiiresti.
Istusin uut meest otsides kõik tööpäevad ja vahel ka õhtud oma sotsiaalmeediakontol ja uurisin, kus peidavad end uued ja põnevad mehed. Aga internet on hoopis täis ju fotosid vastsündinud tittededt ja kassipilte, artikleid joobes autojuhtidest ja poliitikute asjatust kähmlemisest. Jube nõme.
Aga eraldi tutvumiskontot näiteks Rate.ee-s ma ka registreerida ei julgenud, sest äkki jään töökaaslastele ja mehele vahele. Milleks vanasse kaevu sülitada, kui uus pole veel valmis!
Küsiks sõbrannadelt nõu? Pigem mitte…
Vahest oleme sõbrannadega korraldanud veiniklaasi taga ajurünnakuid ning olen õudusega avastanud, et olen meie kamba ainus abielunaine. Üks on meil paadunud vanatüdruk, kes ei ole vist elu sees endale soengut ega meiki teinud — kõik katsed teda end kauniks tegema meelitada on luhtunud. Teine sai apse üheöösuhtest. Kolmas on lahutatud, neljas aga tunnistas ausalt, et eelistab hoopis naisi. Sellest rääkis ta meile küll täiesti täis peaga ja ise põhjendas, et meis kõigis on 80 % vastassugupoolt.
Selline on siis meie ühiskonna läbilõige. Ega mul kellelegi midagi ette heita ega kritiseerida pole, aga nende käest nõu küsida, kust uus mees leida, oleks täiesti totter. Tundus, et ma langen põhjatusse masendusse. Seda pidid talvepimedus ja kaamos soodustama, sellest ka ilmselt need jaanuarilahutuste jutud. Istusin siis kõik päevad rõõmutult tööl ja õhtuti, kui teised juba kodus magasid, vahtisin internetist kurbi filme, endal pea norus. Lõpuks ma enam ei unistanud isegi uuest mehest, vaid sellest, kuidas nukrad päevad kiiremini õhtusse saata. Ühesõnaga olin omadega puntras, tumedas tunnelis.
Avameelsus päästis
Minu mees aga töötas samal ajal edasi, nagu midagi poleks valesti, aeg-ajalt tegeles lastega, ning kogu elu mu ümber toimis nagu alati. Aga mina olin nukker. Võtsin siis end ühel päeval kokku ja rääkisin oma mehele avameelsest sellest, et mul on kurb olla, kuna ta ei too mulle kunagi lilli, ei ütle, et ma olen ilus, ei suudle mind kirglikult, kui koju tuleb ja muud sellised minu meelest väga põhjendatud etteheited. Aus asjadest rääkimine tegi mul olemise kuidagi kergemaks. Ma ei pannud ise tähelegi, kuidas pisarad mu silmadesse valgusid. Varsti avastasin end oma mehe kaisus, kus oli hea ja turvaline. Rahunesin veidi maha.
Järgmisel õhtu tuli mees varem töölt koju, kaasas suur kott, kust paistsid banaanid. Lisaks oli ta mulle toonud purgitäie kalamaksaõli kapsleid. Ta rääkis, et oli minu mure kohta internetist uurinud ja ühelt meie tuttavalt psühholoogilt ka nõu küsinud ja selgus, et mu kehal oli ilmselt puudus omegast ja kaaliumist ja ehk ka magneesiumist. Ma olen iga päev mõnuga banaane söönud ja ühe kalamaksaõli kapsli ikka ka iga päev söögi kõrvale võtnud ja kujutage ette — ma pole enam üldse kurb! Vähe sellest, ma pole ammu nii rõõmsameelne ja reibas olnud kui praegu. Ja mu oma mees tundub mulle järsku kuidagi palju kallim. Mis sellest, et ta ei tantsi ja laula mulle roosiaias ja ei tee suuri vahukooreseid sõnu. Tundub, et ta armastab mind oma tegudega. Või kujutan ma seda kõike endale ette ja oleksin kellegi kuumaverelisega siiski õnnelikum?
