Lugejakiri: Mailis Repsist on kahju, aga tegelikult on eduka kaugsuhte valem väga lihtne

 (145)
Lugejakiri: Mailis Repsist on kahju, aga tegelikult on eduka kaugsuhte valem väga lihtne
Foto: JOOSEP MARTINSON, Õhtuleht

Naistekale kirjutas Krista, kes teab omal käel, mida tähendab pikk vahemaa ja see, kui abikaasat näed ehk vaid kord kuus.

Lugesin LP-st huvitavat intervjuud Mailis Repsiga. Ehk on huvitav isegi vale sõna, pigem kurba vaadet muidu eduka naise pereelule. Saan aru, et neil oligi mehega pigem visiitabielu. Näiliselt kõik toimis, aga tegelikult elati erinevaid elusid. Mind jahmatas seegi, et isal lastega keelebarjäär.

Ilmselt on neid, kes nüüd parastavad, et näete, suhe pole võimalik, kui ühe katuse all ei elata. Seetõttu ma kirjutangi, et see müüt murda. Perekonnad on erinevad ja enda näitel võin öelda, et kaugsuhe võib olla edukas. Õigemini suisa kaugabielu. Minu teine pool elab juba neli aastat Londonis, töötab ühes suurfirmas IT asjade peal. Esimesed kaks aastat nimetasin seda pikaks komandeeringuks, aga sest ajast saati ütlen ka endale otse, et ta elab seal.

Mis on eduka kaugabielu valem? Usaldus, ülemõtlemise vältimine ja leppimine reaalsusega, et selline see peremudel on. Kui mees sai sinna tööpakkumise, oli ta kindel, et võiksime kogu perega sinna kolida. Meil on kaks poega, vanem neist oli siis 12, noorem seitse. Ma pole heietaja tüüpi - minna või mitte minna - ütlesin suht kohe ei. Mulle meeldib mu töö ja kuigi olen enda suhtes kriitiline, võin öelda, et olen rahul, kuhu praeguseks jõudnud. Londonis poleks minu valdkonnas suurt teostamisvõimalust (eriti, kui stardikapitali pole) ja kokkuvõttes manduks ma ilmselt igavaks koduperenaiseks, kes elaks end välja Facebooki seinal maailma parandades ehk targutades. Ja lastel oli kõik Eestis paigas, vanemal poisil kooli kõrvalt muusikakool ja jalka, noorem hakkas just kooli minema.

Nii jäi. Kerime aega neli aastat edasi. Me elame normaalset elu, aga distants on muidugi suur. Mees üritab kuus kord või kaks kodus käia. Õnneks on Londoni vahet lendamine odav, käime seal ka ise tihti. Kuna vanem poiss on suur jalkafänn, siis oleme ka mitmeid mänge vaatamas käinud. Londoni Arsenal on ta lemmik.

Aga! Mis on suur viga kaugsuhete puhul. Mõeldakse üle ja tekitatakse mõttetu rutiin. Helistamised iga päev kindlal kellaajal, paaniline kontrollimine, mida teine teeb jne. Kõik peab käima loomulikult. Meil pole mingeid kindlaid kellaaegu. Mehega jooksvalt räägime messengeris toimuvast. On armsaid ja totraid olukordi. Olin näiteks eelmine nädal sõbrannaga teatris. Vaheajal ehmatasin, mitu skaibi kõnet mehelt. Murelikult helistasin talle, kurtis, et oli püsti hädas, kuna tähtis tööüritus, aga ta ei suuda lipsu valida. Ma ei pinni pidevalt, kus mees käib, aga me räägime asjad läbi ja iseenesest tean, mis ta teeb. Samuti tema minu tegemiste kohta. Ütlen ausalt, et mind teeks kurvaks, kui oleks nn totaalne vabadus ehk teda ei huvitaks, mis teen ja kus käin.

Mis puutub petmisse, ma tunnen oma meest nii läbi ja lõhki, et ega ta seda varjata suudaks. Aga ta loomult pole selline, kes otsiks seiklusi. Londonis on tema jaoks esmane töö. Tulles välja harjumuspärasest mallist, pean ausalt tunnistama, et olen teda ise kord petnud. Paar aastat tagasi. See oli ühekordne teema. Reaalne elu pole seebiooper, kus siis põed ja salapärasel moel tuleb kõik välja. Ma ei kahetsenud, ei tundnud elevust, ei mõelnud abielu purunemise peale. Ausalt öeldes ei tundnud ma mitte midagi. Tühjus! See ei andnud mulle midagi, pigem pani hindama hoopis seda, mis mul on. Abikaasa ja lapsed.

Me saame hakkama ja olen kindel, et üks hetk mees leiab Eestis huvitava väljakutse. Juba ta ühe vestluse sees märkis, et näe, vanem poiss lõpetab juba põhikooli, küll aeg alles lendab, ta tahaks rohkem meie kõrval olla.